“Babülon-Berliin” – seriaal kõikidele meeltele

Severija Janušauskaitė lauldud seriaali tunnuslaul “Zu Asche, zu Staub” jääb vaatajat veel kauaks kummitama. Foto: Kaader filmist

Et mu visuaalne mälu on üldiselt alla igasugust arvestust, olen ma pigem raamatu- kui filmiusku. Ja tuleb tunnistada, et kirjandusteoste ekraniseeringute vaatamine on reeglina pakkunud raamatu lugemisest märksa kehvema elamuse.

Seda enam olen rõõmus, et Tom Tykwer (kes on tegelikult kuratlikult hea režissöör) ja Co. on suutnud vändata Volker Kutscheri iseenesest täitsa toredast (aga mitte erakordsest) krimkast “Märg kala” seriaali, mis paneb mind ja paljusid teisigi ülivõrretes õhkama. Jutt käib loomulikult juba üle maailma väga palju kiidusõnu pälvinud seriaalist “Babülon-Berliin”.

Omaette vägitegu on juba see, et raamatust, millel eesti keeles 468 lehekülge, on vändatud 16 kolmveerand tunni pikkust seeriat. Kokku 12 tundi. Raamatu jõuab kiiremini läbi lugeda. Aga igav ei hakka, ka sisu teades mitte. Kõik sujub ja voogab ning mingit venitamise tunnet ei teki hetkekski. Ja loomulikult – ega päris üks ühele ei olegi ju algmaterjali järgitud.