Juhtkiri: ühe onni pääsemine

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Alles see oli, kui Rakveres kemples üks lapsevanem ametnikega selle nimel, et panna oma lapsele nimeks Nelery. Pärast kulutatud aega, raha ja kohtuuksi leiti siiski, et linn tegeleb pseudoprobleemiga, ning lapsevanem sai õiguse panna lapsele valitud nimi. Kes juhtunust kuulis, see imestas, vangutas pead, kuid elu läks edasi.

Kuni jõudsid ametnikud ühe Rakvere poisi ja tema naabrimehe ehitatud onnini. Ennekuulmatu! Onn! Esialgu näis, et lapse rõõmutooja tulebki ära lõhkuda, kuna see asub linna maal ja pole ka nõuetekohaselt turvaline, kes teab, äkki on suitsuandurgi puudu! Õnneks ei heitnud poisi naabrimees meelt ning hakkas koos linnaga lahendust otsima. Lahendus leitigi ja nüüd on onn lukus. Juhtum on taas juhtunud ning inimestele kehva meki jätnud.

Mida siis arvata? Eks ikka puhas ülereguleerimine, mistõttu kasvavad lapsed, keda on hoitud vatitupsu sees, kelle lapsepõlverõõme on kärbitud. Järelevalveametnikule ei saa tõesti midagi ette heita, sest tema teeb oma tööd, täites eeskirju, aga kes sellised eeskirjad kehtestas? Seadust saab alati mitut moodi tõlgendada ja vahel peabki seadust natuke väänama. On selge, et ise analoogses olukorras olles leiaks ametnik või linnavalitsus kiiresti seaduseaugu, kust läbi pugeda.