Repliik: aeg on lahkuda

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Mõnikord tuleb panna punkt. Kirjutada viimased read. Mõistus mõistab, et tehtud on seda ennegi, süda, tema hoiab veel viivuks kinni. Kuue aasta virvendustest.

Vanem laps alustas kooliteed, kui saabusin sünnilinna tagasi. Tulin toimetusse. Koju. Toimetusest sai mu teine kodu.

Aga sel nädalal pakin asjad ja ka iseennast kokku. Nagu klassikud on öelnud: igas lehes peab olema midagi, mis paneb nutma ja naerma. Nii lausun endise kolleegi sõnu. Ja saigi naerda ja saigi nutta.