Kolmkümmend aastat integratsiooni ⟩ Sputnikut ihkav keskmine narvalane ei tea Eesti presidendi ega peaministri nime

Reeglina valvavad sissepääse kas elektroonilised tõkkepuud või rauast väravad. Foto: Ain Liiva

Georg on Saaremaa juurtega eestlane, kes on sündinud ja elanud kogu elu Narvas. Ta räägib Narva, mitte eesti keelt: ütleb näiteks piirivalvuri kohta “poltara politseiskogo” ehk poolteist politseinikku. Ta ei tea, kes on Eesti president ega peaminister, küll aga teab ta, et kui end üldse kunagi vaktsineerida laseb, siis ainult Sputnikuga. Ta elab täiesti omas Narva-maailmas ja kinnitab, et ei erine keskmisest kaaslinlasest grammivõrdki.

Eesti idapiiri valvab jätkuvalt Nõukogude tank T-34. Toru on ähvardavalt Eesti poole. Võta nüüd kinni – tahab ta rünnata Eestit või kaitseb hoopis emakest Venemaad, mille võsastunud kaldad sealtpoolt Narva jõge selgesti kätte paistavad?

Tahvel tanki juures räägib, et just selles paigas tungis kellegi Fedjuninski juhitud väesalk üle Narva jõe ja alustas Eesti ala vabastamist Saksa röövvallutajatest. See tank on jäänuk nõukogudeaegsest tankimonumendimaaniast. Eesti pinnal õnneks ainus.

Vene tank Eesti riigi pinnal. Foto: Ain Liiva

Virumaa Teataja käis Narvas eelmisel nädalavahetusel – õigeusklike ülestõusmispühade aegu. Üllatavalt vaikne ja rahulik oli. Sant ilm ja rahulikud pühad võib olla põhjendus. Tanki ümbrus oli juba prillikiviks rehitsetud ja terasele riputatud närbunud nelgid andsid aimu lillesülemitest, millega see känkar sel nädalavahetusel üle külvatakse.

Tanki kõrval puhkab jalga ja teeb suitsu üksik jalgrattur. Eesti numbrimärki kandvast väikebussist väljub ingliskeelne noorte meeste seltskond. Väga võimalik, et nad on meie liitlassõdurid.

Saaremaa juurtega Georgini juhatab meid saatus ise. Paarsada meetrit tankist edasi keerab auklik asfalt vasakule. Ees on värav venekeelse kirjaga “Energeetik 2”. See on üks paljudest Narva ümbruse daatšarajoonidest, mis meie avastusretke sihiks ongi, sest just aiamajakestes veedavad keskmised narvalased oma nädalavahetusi. Ümber Narva asuvad aedlinnad laiuvad muide palju suuremal territooriumil kui Narva linn ise.

Väravat valvab elektrooniline tõkkepuu, aga õnneks unustab meie ees sõitva auto juht selle lahti või läheb see nagu tellitult rikki. Kuna keelumärki pole, põrutame edasi, kuigi ilmselgelt pole me oodatud-kutsutud: aialapikestel toimetavad inimesed heidavad kõõrdpilke, et mis see võõras auto siin tiirutab.

Georgi daatša on enam-vähem küla keskel peatänava ääres. Kuna tema koos oma proua ja tütrega on praktiliselt ainus, kes verandal jõude istub ja liha küpsetab, on meil paras aeg seisma jääda.

Alguses on Georgi proua pisut tõre. Võimalik, et ta ei saa meie konarlikust vene keelest korralikult aru, aga siis viipab käega Georgile ja ütleb talle: mine räägi ise nendega. Ja Georg, ta lubab end ka Jorhiks kutsuda, alustab meile üllatuseks juttu eesti keeles. Või Narva keeles, nagu ta ise ütleb.

Georg on sündinud Narvas 62 aastat tagasi. “Mu vanemad on Saaremaalt pärit. Ma väga täpselt ei tea, mis asjaoludel nad Narva kolisid, aga mina siin igatahes sündisin,” räägib ta. Kõne on aktsendivaba, aga vahel viskab sisse venekeelset slängi – see olevatki Narva keele põhitunnus. “Narva keeles on ikka “ladna” ja “pakaa”, mitte “hästi” ja “nägemist”,” kõlab lühike keelekursus.

Saaremaa juurtega Georg räägib Narva keelt ja elab Narva inforuumis. Foto: Ain Liiva

Georg kärakat ei pane, sest tervis jukerdavat. Elab oma daatšas aasta ringi ja käib vaid korra nädalas Narvas toiduringil. “Käiks tihedamalt, aga bussiliiklus on kehv,” kurdab ta. “Narva-Jõesuu bussid sõidavad mööda, aga ei peatu. See buss, mis peatub, läheb hommikul linna ja tuleb alles õhtul kell kuus tagasi. Meil on siin tasuta bussisõit, aga ainult vanamutid sõidavad ringi, et aega veeta. Pange siis juba tasuliseks, aga tehke nii, et normaalsel ajal ka sõita saaks,” pragab ta.

Georg elab omas infomaailmas. Või infopuuduse maailmas, kui soovite. See ei ole ajakirjanduslik liialdus, aga ta tõepoolest väidab, et ta ei tea, kes on Eesti president ega peaminister. “Milleks mulle see teadmine?” küsib ta retooriliselt. “Mis minu elu sellest muutub? Narvakatel on palju elulisemad probleemid – näiteks kust tööd saada. Ja kuidas tööpakkumisega mitte petta saada, sest sulisid on palju.”

Georg võõpas oma daatša üle Eestist ostetud Pinotexiga ja erinevalt naabermaja värvkattest see püsib. Foto: Ain Liiva

Aga kohalik võim? “Mind ei huvita see teema ka. Rahvast ka ei huvita,” vastab Georg.

Seejuures pole Georg mingi erak. Oma sõnul on ta olnud väikestviisi ehitusettevõtja ja töötanud selles valdkonnas ka Norras. “Püüdsin ka Venemaal äri ajada, aga nendega on raske,” tunnistab ta. “Küsid neilt, mis on lauavirna hind, nad ei vasta konkreetselt. Ja kui vastavadki, siis homme on hind juba teine. Vene ehitusmaterjalide kvaliteet on kehv, nad müüvad s...ta ainult. Ma oma majakese tõmbasin siit ostetud Pinotexiga üle – väga hästi püsib peal. Naaber värvis mingi Venemaalt toodud ollusega paar aastat tagasi ja juba koorub.”

​Jutt läheb vaktsineerimisele. Georg ütleb, et kui, siis ainult Sputnik. Aga miks selline valik, mille poolest see Venemaa Sputnik parem on kui mõni muu maailma vaktsiin? Nagu äsja kuulsime, jagub Venemaa ehituskaupade suhtes Georgil kriitikat küll, miks siis sealne vaktsiin peaks parem olema?

“Internetist vaatan. Sputniku kohta ei räägi keegi halba, aga teiste vaktsiinide kohta küll. Need narvakad, kel on Vene kodakondsus, käivad juba üle piiri Sputnikut saamas ja saavad ka. Tasuta. Rahvas kardab vaktsiini. Mitte ei ole vastu, vaid kardab. Hiinlased selle viiruse siia ilma tekitasid, las nüüd katsetavad vaktsiinide toime ka enda peal ära, ja kui toimib, eks siis meie vaktsineerime ka ennast,” arutleb saare juurtega narvalane.

Loomulikult kuulub see internet, mida Georg külastab, Venemaa inforuumi. Sellega, et seal oma kiidetakse ja välismaist laidetakse, Georg pead ei vaeva.

Petterristi külapood on suvel avatud iga päev. Foto: Ain Liiva

Eesti telekanaleid Georg ei vaata ja eestikeelset ajakirjandust ei loe. Mitte ideoloogia pärast, vaid need olevat lihtsalt igavad. “Vene kanalitest mõnikord filme vaatan,” räägib ta. “Aga seal on ka väga kommertsiks ja action’iks läinud. Palju uusi sõjafilme ja -seriaale tehakse, aga need pole päris õiged. Sisu on põnev, aga tegijad ei viitsi tausta uurida. Kaklustes on ka sellised võtted, mida sõja ajal veel ei tuntudki. Tegelikult meeldivad vene noortele nõukogudeaegsed filmid palju rohkem kui praegused.”

Nõukogude ajal peeti 1. mail paraade. Mida Georg sellest asjast arvab? “Kommunistlikud pühad nagu 1. mai ja 7. november narvakatele peale ei lähe,” väidab ta.

Aga 9. mai? Suure isamaasõja lõpust on varsti 80 aastat möödas, aga ikka heroiseeritakse seda. Miks küll?

“Ma arvan, et asi läks selle pärast käest, et Lääne-Euroopas ja ka Eestis hakati monumente kõrvaldama,” leiab Georg. “Keda need segasid? Oleks need alles olnud, poleks ka venelased leili läinud. Nüüd tunneb aga venelane end alandatu ja solvatuna ning juba selle pärast tähistab 9. maid erilise innuga.”

Lahkumisel – Georg palub pooletunnise audientsi lõppu vabandada külaliste ootamise pärast – kutsub ta meid suvel uuesti külla ja ütleb veel: “Kui sa tahad objektiivset ülevaadet, siis ära linnas vanamuttide juttu küll kuula. Nemad istuvad oma paraadnate ees ja suhtlevad ainult omavahel. Nad ei tea asjadest midagi, neil on omad teooriad.”

Oehhh ... Millised siis need veel on?

Mõni kilomeeter eemal valvab Peeterristi aedlinna sissesõitu külapood. Selle taga asuvat daatšarajooni on tegelikult vale Peeterristiks nimetada, sest igal kvartalil-ühistul on oma, valdavalt venekeelne nimi: Jantar, Volna, Gamma või mis tahes.

Poe leti taga askeldab Jekaterina. Ega tal kliente palju pole – poole kaubast moodustab alkohol, aga on ennelõuna ja vaikne püha pealekauba, nagu mainitud. Kui uskuda venekeelset käsikirjalist silti uksel, siis näiteks piimatooteid müüakse ainult teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Suvehooajal on poeke lahti iga päev ja ikka selle maagilise kellaajani, kuhumaani Eesti riigis tohib kärakat müüa.

Ljubov müüb tee ääres oma aia saadusi, mis ta on vaaritanud maitsvateks hoidisteks. Foto: Ain Liiva

Üksikud kliendid ehmuvad võõrast nähes korraks ära. “Politsei käib maskikandmist kontrollimas, aga nagu ise näed, siis mõnel on koju ununenud,” lausub Jekaterina muiates. “Aga muidu elame hästi. Rahval võiks raha ja tööd muidugi rohkem olla. Daatšad on suureks abiks, paljud narvalased kasvatavad siin endale aed- ja köögivilja ise.”

Vaktsiini kohta räägib Jekaterina sama juttu mis Georg – ainult Sputnik. Sest teised olevad pahad. Ja ka infoväli on Jekaterinal sama mis Georgil. “Selleks ajaks kui tööpäev otsa saab, on Eesti telekanali venekeelsed uudised juba läbi,” põhjendab ta. “Mul mees vahepeal ikka vaatas sealt mingeid saateid. Eriti meeldisid talle sellised, mis olid eesti keeles, aga venekeelsete subtiitritega – siis sai natukene keelt õppida. Aga ei olevat enam neid saateid ka, nii et ega me praegu Eesti kanaleid ei vaata tegelikult.”

Narva keeles on ikka “ladna” ja “pakaa”, mitte “hästi” ja “nägemist”.

Georg, Narva elanik

Poliitikute tundmisega on Jekaterinal lood pisut paremad: president on Kaljulaid, ainult eesnimi ei meenu. “Ta käis ju meil mitu korda külas,” selgitab Jekaterina. Peaministriks pakub ta Jüri Ratase ... Kaja Kallasest pole ta midagi kuulnud.

Ljubov müüb tee ääres enda tehtud moose ja aedviljahoidiseid. Nagu hiljem veendume, on marineeritud kurgid maru maitsvad. “Kõik on enda aiamaalt või enda kätega metsast korjatud,” ütleb eakas proua ja küsib kurgipurgi eest viis rubla. Just rubla, kuid arveldab ikka nende sularahapaberitega, mis meil ja Euroopa Liidus käibel on ja mida eurodeks kutsutakse.

Poliitikuid ja vaktsiine puudutavatest küsimustest ei saa Ljubov vist aru. “Võta see, väga hea vaarikamoos on,” soovitab ta ajakirjanikule, kui too üritab teemat üles võtta.

Tõesti, väga head kurgid ja moos on. Selline integratsioon meil siis.

Дача - suur maamaja

Sellised need daatšad on – lobudikest arhitektuuripärliteni. Foto: Ain Liiva

Esialgu tähistas venekeelne дача suurt ja esinduslikku maamaja, mis oli mõeldud aastaringseks elamiseks. Nõukogude ajal hakati aga irooniliselt daatšadeks kutsuma kõiki suvemajakesi – mida väiksem ja viltusem, seda rohkem daatša.

Pisikesed aiamaalapid koos suvemajaga olid väga iseloomulikud Nõukogude Liidule ja need on ka Eestis tänase päevani säilinud. Narva ümbruses on daatšarajoone eriti palju – sisuliselt kogu Narva ja Narva-Jõesuu vaheline ala on daatšasid täis, aga neid on ka lõuna pool Tallinna–Narva maanteed. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et Narva koosneb valdavalt kortermajadest ja sealsetel elanikel puuduvad erinevalt Eesti põlisrahvast maapiirkondades asuvad esivanemate majad, kus suvel aega veeta või aedvilju kasvatada.