Puhka rahus, sõber

Vahur Afanasjev. Foto: Sille Annuk

Kui ma kuulsin, et Vahur ehk Afanassi, nagu ma teda hüüdsin, on teisele poole läinud, ei olnud see lihtsalt šokk, vaid midagi hoopis muud. See on taaskordne äratundmine elu haprusest.

Kui Vahur aastate eest soovis tulla Virumaa Teatajasse majandusreporteriks, mõtlesin, et see on ju bingo – eemalt tulles näeb seda kõike hoopis neutraalsemalt kui meie siin omas mahlas toimetades. Kirglikult tegutses ta siin Rakveres ja leidis huvitavaid rakursse. Ja üha enam temaga tutvudes sain aimu, kui sügav on tema maailm, mitte ainult majandust õppinuna, vaid loomingulise natuurina.

Mõni kuu hiljem läksime Kroonikeskuse alla parklasse ja võtsime seal paar lonksu hundijalavett. Äkitsi ta teatas, et tal on kahju, kuid ta on otsustanud liikuda edasi. Ma mõistsin teda täielikult, kuid ometi olin kurb. Meil oli palju ühist. Oleme seda hetke hiljem palju meenutanud... On kokkusattumus, et just nüüd on selle keskuse viimasel korrusel Virumaa Teataja toimetus. Toona asus see Pikal tänaval.

Neil aegadel oli meil palju põnevaid seiku, millest vaikib ajalugu. Mõned said siiski kaude tema raamatusse "Kastraat Ontariost".

Kui Vahur elas Brüsselis, käisin tal külas. Kord sõitsime tema lahtise autoga Bryggesse flaami luulefestivalile. Ma ei saanud sellest keelest mitte tuhkagi aru, aga ometi oli kõik lõbus. Sel ajal juhatas ta mind ka tuumajaama tõttu mahajäetud Doeli linnakesse, millest ta tegi hiljem filmi. See oli elamus, mis kinnistas minu teadmist, et maailmas on kohti, mida turistidele ei näidata, kuid mis näitavad elu ehedust hoopis teise nurga alt.

Vahuri pulmad Lõuna-Eesti kuplite ja järvede vahel ei lähe iial meelset. Kahjuks peab nüüd mõtlema matustele.

Tartu on olnud minu jaoks koht, kus olen tundnud end võõrana, kuid sinna sattudes ikka helistasin talle alati. Saime kokku. Luule. Kitarr. Mõnus olemine. Need on märksõnad, mis meid ühendasid.

Tallinnas teadusraamatukogus töötades korraldas ta mu installatsioonide näituse. Sellest on möödas üle kümne aasta. Ma olen selle eest talle väga tänulik.

Kui Vahur sai 40, pidin minema ta juubelile, aga just sel ajal sattusin haiglasse. Helistasin, et tulen hiljem. Seejärel tuli see neetud pandeemia. Ei jõudnudki.

Mu öökapil on tema viimatine romaan, polegi jõudnud veel põhjalikumalt tutvuda, ostsin selle teadmisega, et ta paneb sinna autogrammi, nagu kõikidele eelnevatele raamatutele, mis ta on mulle kinkinud.

Olin uhke tema eelviimase romaani "Bogdan ja Serafima" üle, mis võttis kogu Maarjamaal koore ja mida ta oli vormistanud viis aastat.

Jääb vaid imestada, kui heleda leegina ta põles, kui palju ta jõudis oma lühikeseks jäänud elu jooksul teha. Ja kahetseda, et see kõik on nüüd lõppenud.

Puhka rahus, sõber.