Naerukajakas

Naerukajakas tunneb ennast merekaldal vägagi hästi. Foto: Peep Veedla

Nimest lähtuvalt peaks see küll üks lõbus lind olema. Niisugust nime kannab ta ka mõnedes muudes keeltes, kasvõi soomlaste naurulokki või sakslaste Lachmöwe. Ka ladinakeelne Larus ridibundus, mis oma kõlaltki naljakas tundub, ei tähenda muud kui naervat kajakat.

Tegelikult pole muidugi teada, kas naerukajakas üldse nalja mõistab ja kas ta kunagi millegi peale ka naerab, sest see inimeste naerukõkutamist meenutav häälitsus, mille järgi talle nimi antud, tähendab kajakate keeles hoopis midagi muud kui naeru.

Ja ega olekski neil pidevalt põhjust lõbusas tujus olla, sest ega elu pole kerge ka kajakatel mitte. Naerukajakas on küll meie kõige arvukam kajakaliik, kuid praegune 30 000 – 60 000 paari jääb paari-kolmekümne aasta tagusele arvukusele tublisti alla. Juba ligi poolteist sajandit on naerukajakad Eestis elanud ja siin kenasti kohanenud. Neid võib meile vastu jalutada nii linnatänavatel kui ka põldudel, lennata meie peade kohal nii meresaartel kui ka järvedel. Ja nende äratundmine pole raske – sellist kohvipruuni pead teistel kajakatel pole. Pealegi on teised suuremad. Üksnes vähearvukas väikekajakas võib segadust tekitada, aga tema pea on musta värvi, seega lähedalt on erinevus näha.