Kolumn: joomise ülistuseks

Mäeotsa Jeppe lavastusest "Miks Jeppe joob?". Foto: Rakvere Teater

Kogu elu olen pidanud kuulma üht rumalat küsimust: “Jeppe, miks sa jood?” Miks inimene joob? Ikka janu pärast. Aga jaksad sa kõigile seletama minna. Kohe küsitakse sada küsimust juurde, et miks just viina, et vesi on ka olemas, viin on tervisele kahjulik ja mida kõike veel. Purjus inimene ei küsiks nii palju. Purjus inimene küsib sellepärast, et vastust saada.

Kaine inimene küsib sellepärast, et oma tarkust näidata. Aga kumb siis tegelikult targem on? Kas purjus inimene, kes saab aru, et juuakse ikka janu pärast, või too kaine, kes patrab maad ja ilmad kokku, selle asemel et aru saada – inimene joob janu pärast? Mina ütleks küll, et selles valguses teeb joomine inimese targaks, aga kainus muudab rumalaks.

Juba vanad roomlased ütlesid, et in vino veritas, mis maakeeli tähendab, et viin kustutab paremini kui vesi. Vesi kustutab ainult sellise tulikahju, kui kuur põlema läheb, aga viin kustutab tulikahjusid südames. Südame kustutamiseks peavad vees muidugi kanged kraadid sees olema. Isegi siis särtsub süda veel edasi ja loobib sädemeid. Süda on selline peenike instrument.