Kiri: riik, mis ühe käega annab ja teisega samal ajal võtab

Triin Sooäär. FOTO: Kuma Foto

Ühe käega annab riik alaealistele psühhiaatrilise abi saamise võimaluse ja aitab hankida koolidesse arvuteid, et haridus ka distantsilt omandatud saaks, ent samal ajal võtab teise käega huvitegevuse. Tegelikult ei kärbita märkimisväärselt toetust huvidel põhinevale tegevusele, vaid haridusele – see eriskummaline liik nimetusega mitteformaalne haridus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kas pole kummaline, et vähendame seda, mis aitab natukenegi leevendada olukorda, kus Eesti õpilaste akadeemilised tulemused küündivad parimate hulka, ent meie lapsed on selle kõige juures statistiliselt õnnetud ning oma vaimse tervisega hädas?

Meie praegune haridus- ja teadusminister Liina Kersna kirjutas neli aastat tagasi arvamusloo “Meie targad ja õnnetud lapsed – mida teha? Kas kooliskäimine on orjuse erivorm?”. On selge, et haridussüsteemi reform on pika ja halli habemega lugu, mille jooksul jõuab ilmselt üks või mitu põlvkonda noori peale tulla. Kas te ei leia, et seda enam on mõistlik hoida kahe käega kinni ja väärtustada hariduse mitteformaalset poolt, millega lapsed rõõmu ja lustiga tegelevad, avastades enda tõelist potentsiaali? Mis siis, kui ajal, mil kurdame laste kehva vaimse tervise ja spetsialistide puuduse üle, on just huvitegevus üks nendest praegustest õlekõrtest, mille võimuses on paljusid lapsi ja noori aidata?

15.05.2021 19.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto