Kas nullarhitektuur?

Evelin Poolamets. Foto: Erakogu

Möödunud aasta lõpus võeti vastu riigihalduse ministri määrus “Kohaliku omavalitsuse üksustele liginullenergiahoonete ehitamiseks antava toetuse kasutamise kord”. Toetuse andmise eesmärk on kohaliku omavalitsuse üksuste suure energiakuluga hoonete mahu vähendamine, asendades need ligi­null­energiahoonetega. Meetme raames toetatakse ühe projektina kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluva suure energiakuluga köetava hoone, hoonete või nende osade lammutamist ja selle või nende asemel liginullenergiahoone ehitamist.

See määrus on riukalik ja tekib küsimus, kas selle abil ka tegelikult loodust säästetakse. Pahatihti lükatakse kokku tuhandeid töötunde, rublasid ja kroone nõudnud hooned ning asemele tulevad kahtlase väärtusega ja rohepesu tunnustega moodustised.

Tallinna tehnikaülikooli uuringute kohaselt läheb A-klassi standardile ehk liginullenergiale vastava hoone ehitus võrreldes C-klassi maja ehitusega kallimaks sama palju, kui hoitaks kokku küttekuludelt ligi 30 aasta jooksul. Jääb mulje, et väidetava inimtekkelise kliimasoojenemise tõttu tekkinud maailmalõpupaanika on toonud moodi külma sõja aegadest pärit varjendid ja suured betoonpunkrid ning nullenergia sildi all toimub arhitektuurne taandareng. Rääkimata sellest, et varasemate põlvkondade looming kuulutatakse lootuselt iganenuks ja energiakulukaks. Lisaks kõigele meenutab selline projekt oma lühikeste tähtaegadega justkui ehituse spordivõistlusi. Vana hoone tuleb lammutada ja uuega asendada üksnes kahe aastaga. Selle aja sisse peab lisaks reaalsele ehitustegevusele mahtuma nii riigihangete korraldamine, võimalikud õigusvaidlused kui ka vana hoone ümberkolimine.