Kolumn: allahindlus

KRISTJAN SVIRGSDEN. Foto: Marianne Loorents

Tore sõna. Eks ole? Kui jälle hakkavad elevandi-, krokodilli- või mammutipäevad, siis mulle meeldib vaadata. Kuidas inimesed on öösel poe ukse taga. Ja kui lahti tehakse, siis taovad üksteisele televiisoriga vastu pead ja ostavad kempsupaberit. Nii palju, et jätkuks kogu külale. Aastaks. Väga äge.

Mõtlete, et siis pole vaja iga kord järel käia. Vale. Nad on järgmine kord jälle platsis. Ja paberit läheb. Mina nõukaaegse inimesena mäletan aegu, kus hinnad olid kivisse raiutud. Ei kõikunud. Ja olid madalad. Ainuke puudus oli see, et midagi saada polnud.

Esimest korda elus puutusin allahindlusega kokku Kopenhaagenis. 1989. Mul on sõber. Ta töötab seal miljonärina. Ja tema juhtis mu tähelepanu sellele hindlusele. Kõikide poodide vaateaknad olid täis kleebitud üüratuid silte “UDSALG”. Mis maakeeli ongi allahindlus.