/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)
/nginx/o/2021/05/21/13794972t1h30eb.jpg)
Teisipäeval oli Rakveres Palermos horisontaalselt ja vertikaalselt köitel turnivaid noori näha. MTÜ Seiklusmatkad liikmed ei tähistanud oma aastast tegutsemist mitte tordisöömisega, vaid kutsusid Rakvere avatud noortekeskuse rahva puude vahele ronima.
Ümber kõrge männi jämeda haru oli veetud köis, mille alumise otsa külge kinnitus kiivris ja mägironimisvarustusega noorsootöötaja Viktoria Mussako. MTÜ liige ja juhendaja Mart Laidroo selgitas talle rahulikult ja vilunult, kuidas ennast üles vinnata.
Teine juhendaja Ivo Leek rääkis kõrval kahe jämeda puu vahele veetud slackline’i juures turvavarustuses noormehele, kuidas sellel liikuda. Slackline’i võiks maakeeli tõlkida kui koormarihma, millel kõndida. Ei, sugugi mitte nagu köietantsija, käed harali ja oma tasakaalule lootes. Nooruk oli turvavarustusega ülemise liini külge kinnitatud ning kulges piki pingul, kuid siiski õõtsuvat riba kahe-kolme meetri kõrgusel. Tasakaalu kaotamisel jäi ta ülemise liini külge õõtsuma ja sai end taas alumisele kõndima tõmmata.
Puu ladva poole pürgival Viktorial langes põhiline koormus jalale, mis lingust läbi oli pistetud. Mart Laidroo kamandas kindla häälega teised noored ülesronijast kaugemale, jäädes ise köie turvaotsa juures valvesse. Surmtõsiselt nad siiski oma ettevõtmistel kulgeda ei lasknud, ja kui Viktoria umbes kaheksa meetri kõrgusele oli jõudnud, keeras juhendaja pea viltu, takseeris koormat kandvat puuharu ja küsis, muie suunurgas: “Kas see pragu oli oksa sees juba varem?” Ronija ei läinud õrritamisest verest välja, sest pidi hakkama justkui kõige lõbusamaks ja muretumaks osaks valmistuma, end alla libistama.
/nginx/o/2021/05/21/13794974t1haf4c.jpg)
Ivo Leek selgitas kõrvalt vaadates, et nüüd tuleb tegelikult selle asja juures kõige hirmsam moment. Enne ronimist räägitakse ja tehakse maapinnal küll kõik etapid läbi, aga üleval köie otsas rippudes tundub ühtäkki õudne, kui peab võtma osa varustust lahti, et alla pääseda. “See tundub jube ebaturvaline, pead hakkama seal üleval kõlkudes mingeid karabiine lahti haakima ja tekib küsimus, mis mind siis hoidma jääb,” kõneles mees, kes teadis oma kogemusest ronija reaktsioone.
Viktoria liugles siiski kenasti maapinnale, samal ajal kui Mart Laidroo oli köie teist otsa hoides valmis igal hetkel teda pidurdama.
Nii nad seal toimetasid. Julgemad näitasid teistele eeskuju. Ühed liikusid vertikaalis, teised horisontaalis ja kogemus, mille noored said, oli innustav.
See on väga hea tunne, kui korraldajana märkad, et kogenumad oskavad juba varustuse ja riietusega arvestada ning võtavad ilma meelde tuletamata joogipudeli ja vahetusriided kaasa.
Ivo Leek
MTÜ Seiklusmatkad juhendaja
Mägivarustuse ja enese ronimisel proovile panemine pole sugugi ainuke MTÜ suund ning Ivo Leek leidis veidi aega Seiklusmatkade tegevuse tutvustamiseks.
Olgugi et MTÜ Seiklusmatkad registreeris oma tegevuse alles aasta eest, olid kolm põhijuhendajat Mart Laidroo, Andres Kurm ja Ivo Leek ise juba varem matkade korraldamisega tegelenud. Neid aitab juhatuse liige Tea Parts. “Me tegelikult toimetasime igaüks omaette ja aeg-ajalt tegime koostööd. Siis tekkiski mõte jõud ühendada,” rääkis Leek. Seiklusmatkade ettevõtmised on põhiliselt noortele suunatud, kuid huvi korral saab ka täiskasvanutele koolitusi või tegevusi pakkuda.
“Meie tegevussuunad on loodus ja keskkond ning oma kogemuse kaudu õppimine,” kõneles mees. Tal on eriti hea meel nende noorte üle, kes on igal võimalusel huvitatud matkadel osalemisest ja alpinismiga seotud treeningutest. Koostöös noortekeskustega on saadud vähehaaval kaasata üha uusi noori ja neis huvi tekitada.
/nginx/o/2021/05/21/13794979t1h0c95.jpg)
Juhendaja nimetas kohti, kus viimastel aastatel on jõutud käia: Sirtsi soos, küllaltki puutumata loodusega Puhatu rabas. Jõulude ajal korraldati Tudu metsamajas jõuluõhtusöök. Talvel käreda pakasega on ette võetud köetavates telkides metsas ööbimine. Muraka raba metsaonni kõmbiti kaks-kolm tundi, varustus turjal.
“Muraka metsaonnis polnud elektri ega wifit. Päeval vaatasime rabas hundijälgi ja tedre kakat,” kirjeldas Leek ja lisas, et loomajälgede uurimine on üldse matkamise põnevust tekitav osa.
“Juhendajate mõistes ei ole need enam sugugi ekstreemsed käigud ja ööbimised,” tunnistas ta ja lisas, et noortele on need aga täis avastamist. Koguni see, mida endale vastavale matkale selga-jalga panna, võib esimesel korral üllatusi pakkuda. Mees kirjeldas, kuidas neiud olid tulnud talvisele rabamatkale tossudes ja teksades, mis jätsid pahkluu paljaks. “See on väga hea tunne, kui korraldajana märkad, et kogenumad oskavad juba varustuse ja riietusega arvestada ning võtavad ilma meelde tuletamata joogipudeli ja vahetusriided kaasa,” rääkis Leek ja lisas, et ühtlasi õpivad lapsevanemad, mida metsa minevale järeltulijale kaasa varuda.
/nginx/o/2021/05/21/13794982t1hea53.jpg)
Palermos kasutati köieronimisel professionaalset alpinistivarustust, mis pole ilmselgelt odav kraam, ning Leek selgitas, et varustust soetab MTÜ projektidega. Ühtlasi toetab tegevust paar omavalitsust, kellega on koostööleping. “Aja jooksul kogunenud varustus ei jää seisma ja vajadusel saab üht-teist juurde rentida,” ütles Ivo Leek ja rääkis, et Seiklusmatkades tegutsevad kõik asjaosalised oma põhitöö kõrvalt. Temal endal on firma ja mitu kõrvalhuviala, kaasa arvatud näitlemine. Mart Laidroo on Rakveres Scania esinduse juhataja ja Andres Kurm töötab kaitseväes.
Lisaks on palju vabatahtlikke abilisi, kes aitavad alati, kui nende poole pöörduda, sest on teatud reeglid, kui palju peab turvalisuse huvides täiskasvanuid matkal kaasas olema.
Mitteformaalne õppimine
Viimasel ajal kasutatakse palju väljendit “mitteformaalne õppimine”. See on õpe, mis käib väljaspool formaalharidust ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Mitteformaalne õpe võib toimuda väga mitmesugustes keskkondades, mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine siht. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Õpetaja rollis võivad olla nii professionaalsed noorsootöötajad ja koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.
Põhimõtteliselt on Seiklusmatkad noorsootöö käepikendus. Aktiivsemates noortekeskustes on noorsootöötajad endast kõik välja pannud, lapsi kõikvõimalikesse käelistesse tegevustesse ja mängudesse kaasanud. Lõputule enesetäiendamisele tuleb viimaks juba piir ette ning matka- ja alpinistivarustuse kasutamiseks peab kindlasti spetsiaalselt välja õppima. Huvi tekitamiseks ja hoidmiseks ongi vaja niisuguseid entusiaste, kes pühendavad oma põhitöö kõrvalt aega ja energiat noorte väljaõpetamisele.
Ivo Leek kinnitas, et MTÜ Seiklusmatkad juhendajatel on vastavad koolitused läbitud, ning kui looduses liigutakse või köieronimist soovitakse harjutada, siis küsitakse vastava ala haldaja või omaniku luba. “Selle kõige juures on suur pluss, et me ise naudime kõike, mida teeme. Rabas matkamine või talvel metsas telkimine pakub endale ka rõõmu,” kinnitas mees ja rääkis, et eelistab õlle- ja saunaõhtu asemel sõpradega seiklemas käia. “Meil on juhendajatega omavahel selline kokkulepe, et kui tegevusse on kaasatud kasvõi üks noor, ei tarvitata alkoholi isegi mitte külmarohuks,” ütles ta ja lisas, et suitsu ei tee neist keegi. “See on natuke teistmoodi ettevõtmine, kus tuleb lihtsalt eeskuju näidata,” lausus ta ja kasutas moeväljendit “mitteformaalne õppimine”.
/nginx/o/2021/05/21/13794973t1h0a7f.jpg)
Meeldetuletuse peale, et juhendajad ise ei ole just selles kõige esimese nooruses, hakkas Leek naerma, kuid tunnistas tõsiasja ja lisas: “See kõik hoiabki toonuses.” Aktiivsete tegevuste korraldamine noortele on tänapäeval lihtsalt hädavajalik. Ivo Leek rääkis, et isegi matkalaagrites, kui parasjagu korraldatud tegevust ei ole, on noored väga altid oma nutiseadme järele haarama. “Vahel tuleme väsitavalt retkelt, istume bussi, millega koju sõita, ja see ei jõua paigastki võta, kui kõigil on ninad telefonis,” kõneles ta pead vangutades. Sellepärast jagatakse laagrit korraldades noorte vahel ülesanded ära. Rõhutakse iseseisvusele ning vilunumad õpetavad ja aitavad neid, kes on esimest korda. Noorte füüsilise vormi kohta ütles Ivo Leek, et see on nii ja naa: “Üldiselt ei ole väga hull, aga antakse liiga ruttu alla. Näiteks slackline’i pealt kukkudes ja ripakile jäädes ei püüta end üles ubida, vaid tahetakse kohe pooleli jätta. Järjepidevus puudub.”
Piirangute ajal kasutas MTÜ noorte huvi nutiseadmete vastu omamoodi ära ja korraldas nutiseiklusi. Valmistati ette rada, mida sai üksi või sõbraga läbida, ja liikumisel olid vahepunktides ülesanded, mida seadme kaudu tuli lahendada. “Tunnikeseks sai nad ikka, kuigi mobla abil, õue liikuma,” sõnas MTÜ Seiklusmatkad juhendaja Ivo Leek.