Repliik: muinasjutt mõtlevast loomast

Mart Rauba. Foto: Ain Liiva

Elas kord inimloom. Talle meeldis kõike liigitada, lahterdada ja tulpadesse asetada. See oli hea viis asju organiseerida ning teenis inimlooma hästi.

Kuna inimloom oli mõtlev loom, liigitas ta ka mõtteid, aga nendega oli keerulisem. Mõtted elasid tema peas, sestap ei saanud ka tulbad olla kusagil mujal.

Lihtsaim oli moodustada hea ja halva tulp, ent neid tulpasid ei mõistnud kõik ühtmoodi. Ei piisanud ka üheainsa inimlooma peas vaid kahest tulbast, sest muist mõtlemist väärivaid mõtteid jäi pigem kahe tulba vahele. Inimloom asendas tulbad spektri ehk skaalaga. Moodsal skaalal vahetati äärmused hea-halb hoopis vasaku-parema vastu, mis ei tähendanud otsest hinnangut, vaid mõtete liigitumist ajupoolkerade põhifunktsioonide järgi kunstilisemaks-vabameelsemaks ja pragmaatilisemaks-konservatiivsemaks.