Vallimäel keerlesid seelikud, kuubi polnud

Keegi ei suutnud pingile jääda, kui pillilugu pihta hakkas, ja prouad andsid oma elurõõmuga noortele eeskuju. Foto: Marianne Loorents

Toimus järjekordne seenioride tantsimise pidu, kuhu kohale oli sõidetud mitmelt poolt maakonnast ning naabrite juurest. Memmede jällenägemise ja piirangutest vabanemise rõõm kiirgas üle platsi, kuid kus olid taadid?

​Väike-Maarja Kuremarjade tantsurühma naised Tiiu ja Mari rääkisid, et nemad pole ka piirangute ajal jalga puhanud. Rühm käis hooldekodu akna all eakaid rõõmustamas. Reipad naised lubasid, et lähevad nüüd neile suve välja tantsima. Proovi pole saanud teha, vaid paar korda jõuti enne pidu kokku saada, aga naised kinnitasid, et on nii kõvad tantsijad, et kõik sammud on vanast rasvast meeles.

Kohalolijate sõnul köidab tantsimise juures eelkõige võimalus kodunt välja tulla. Mokalaata pole aega pidada, tants aitab liikumas hoida ja teeb tuju heaks. Pingil elasid teistele heatahtlikul pilgul kaasa endised tantsijad, kel jalad ei luba enam ise päkka keerutada. “Jalg tatsub kaasa, aga platsile enam ei pääse. Meie oleme nüüd juba keppidega tantsijad,” ütles Helgi Lello Viru-Nigulast.