Mädapea tammiku maastikukaitsealal kaitstakse elurikkust inimese ja loomade abiga

Mädapea tammik väärib igati kaitsmist. Foto: Liggi Namm

Rakvere lähedal asuv Mädapea tammiku maastikukaitseala on oluline looduslikku mitmekesisust säilitav ala. Sealse pärandniidu säilimiseks, ala liigirikkuse suurendamiseks ja kaitsealuste liikide elupaikade säilitamiseks tuleb üleeuroopalise tähtsusega ala niita ja loomi karjatades hooldada.

Suhteliselt väikesel, umbes 72 hektari suurusel alal kaitstakse karstiala, pärandniite, vanu metsi ja haruldasi, ohustatud ning kaitsealuseid liike. Et Mädapea tammiku maastikukaitsealal olevaid loodusväärtusi on oluline kaitsta kogu Euroopa Liidus, kuulub kaitseala territoorium üleeuroopalisse looduskaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Kui karstiala ja vanad metsad säilivad inimese sekkumiseta, siis pärandniitude säilimiseks on vaja neid hooldada. Kuna viimastel aastatel pole kogu niiduala piisavalt hooldatud, hakkasid niidud mõnes kohas võsastuma ning kiirekasvuliste lehtpuude varjus niidutaimed asenduma metsataimedega.

"Mädapea tammiku maasikukaitsealal elavatele liikidele sobivate tingimuste parandamiseks ja elurikkuse suurendamiseks ongi oluline pärandniitu taastada ja luua kaitsealustele liikidele sobivaid tingimusi. Näiteks on sealt leitud 59 samblikuliiki, millest suurt osa ohustab puisrohumaade kinnikasvamine. Samuti kasvab sel alal I kaitsekategooriasse kuuluv seen leht-kobartorik, kes senise parima teadmise järgi kasvab Eestis enamasti poolavatud maastikul, parkides, puisrohumaadel ja koduhoovides," selgitas keskkonnaameti maahoolduse büroo spetsialist Kristiina Jürisoo.

Möödunud talvel tehti niitude säilimiseks Mädapea tammiku maastikukaitsealal taastamistöid, mille käigus eemaldati võsa ning raiuti tammede võradesse kasvanud puid. Taastamistööde planeerimisel arvestati, et kaitsealal oleks sobivaid elupaiku eri keskkonnatingimusi vajavatele liikidele. Seetõttu on kaitsealal nii päris lagedaid alasid kui ka hõreda ja tihedama puistuga rohumaid ning looduslikule arengule jäetud vana mets.

Selleks et tööde käigus ei tabaks niiduk kõrges rohus nähtamatuks jäävaid kive, eemaldati alalt mõned suuremad kivid, teiste asukohad tähistati tokiga. Raietööd tehti käsitsi ning tüved ja oksad veeti kokku väiketraktoriga. "Kuigi vahetult pärast taastamistöid oli alal näha traktorijälgi ja kohti, kust kivid olid eemaldatud, paari vegetatsiooniperioodi jooksul need kohad taimestuvad. Suurtest puudest eemaldati peamiselt kaski, haabasid ja remmelgaid, mis olid tammede tüvedes kasvades hakanud vanemaid puid nõrgestama," ütles Kristiina Jürisoo. Ta lisas, et pikas plaanis olid need tööd kaitseeesmärkide saavutamiseks ja ala liigirikkuse suurendamiseks hädavajalikud.

Pärandniitudele omaselt jäetakse alale alles kuivanud püsti seisvad puud ning jämedad sammaldunud mahakukkunud tüved, sest need on olulised elupaigad putukatele, lindudele, seentele, sammaldele ja samblikele.

Kaitseala pärandniite hooldatakse karjatades ja niites. "Mõned alad on liigniisked ning olenevalt ilmastikust ei ole igal pool võimalik niita või niidet kokku koguda. Sellistes kohtades on loomad head abimehed, puisniidul on aga peamiseks hooldamisvõtteks niitmine. Selleks et ka aeglase- ja madalakasvuliste taimede seemned jõuaksid valmida, ei hakata pärandniitu niitma enne suve keskpaika, puisniidule lastakse loomad pärast niitmist ja niite kokku kogumist. Ohustatud seene kasvukohtade vahetusse lähedusse kariloomi ei lasta," rääkis Kristiina Jürisoo.

Sügistalvisel ajal on plaanis niitude hooldamise lihtsustamiseks ja kännuvõsude vältimiseks freesida kände ja jämedate põõsaste tüükaid. Seda tehakse ühel korral. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks suuri sammaldunud kände ei freesita.

2021. aasta sügisel on Mädapea tammiku maastikukaitsealal plaanis parandada kahepaiksete elutingimusi. Selleks eemaldatakse lagedatel rohumaadel asuvatest väikeveekogudest setteid ning rajatakse kraavide ristumiskohtadesse lombid, kus vesi jääb pikemaks ajaks püsima ja pakub kahepaiksetele sobivaid tingimusi. Vajalikud tööd planeeritakse koostöös kahepaiksete uurija, Tartu ülikooli märgalade ökoloogia kaasprofessori Riinu Rannapiga, kes töid kohapeal juhendab. Töid tehakse keskkonnaameti tellimusel LIFE-projekti "Loodusrikas Eesti" raames.