Kolumn: kuidas ma uuesti lugema õppisin

Kristel Kaljuvee. Foto: Kristjan Teedema

Lapsena ei olnud minu jaoks lugemisest paremat meelelahutust. Ma neelasin kõike: muinasjuturaamatuid, lastekaid ja detektiivilugusid, oma vanemate vanu lapsepõlveraamatuid, Ellen Niidu luuletusi ja muudki, mida kätte sain ja kätte anti. Ja enamasti lugesin ühte ja sama raamatut mitu korda. On ju lohutav teada, et pahad saavad malka ja headus võidutseb.

Ma armastasin lugeda! Arvan, et teiseks kooliastmeks oli mu lugemus suurem kui paljudel eakaaslastel. Aga miks ei tahtnud ma 5. klassis sugugi “Kevadet” lugeda? Õieti ei tulegi meelde ühtegi klassikaaslast, kes selle toona tellisena tundunud teose 11-aastaselt ka tõepoolest läbi oleks töötanud. Hiljem jah, aga mitte siis.

Sama lugu oli mitme teise kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja kantud raamatuga. Mõni ei kutsunud üldse ning need lugemiskontrollid tuli internetist leitava info põhjal ära kobistada. Aga oli ka raamatuid, millest end läbi närisin, ent mis sõna otseses mõttes masendasid: “Kärbeste Jumal” jättis hinge haavad, nii et seda – samuti “Pál-tänava poisse” – pole ma enam ühtegi korda kätte võtnud.