Kuidas me Sirli ja Siimuga rõõmukohinat otsisime

Elar Vahter ja Imre Õunapuu lavastuses “Sirli, Siim ja saladused”. Foto: Rakvere Teater

“Ma mõtlen, et teater on üks maailma kõige toredam koht,” pahvatab mu elevuses noor teatrikompanjon, kui peale olude sunnil üüratuks veninud vaatamispausi taas kohvikus etenduse eel publikumärki oodates koogil-kakaol hea maitsta laseme. “Ma lausa unistasin, millal me jälle saame teatrisse tulla ...”

Jah, unistamine tõesti on omal kohal. Sirli, Siim ja nende saladused pole meile raamatukaante vahelt võõrad, ent põnevusega oleme oodanud ka saalis kohtumist. Pealegi me ju usume ka, et unistamine on väga oluline asi, mida peab tingimata meeles pidama, just nagu nemadki teevad.

“Kuule, aga raamatus sai Siim kõige enne oma unistusse, laua alt, aga lavastuses nii ei olnud ...” Kodus saabunud teatrijärgne uitmõte jääb korraks toanurka meid piiluma. Mõnikord sätitakse lava jaoks asjad ringi.