Distantsõppe mõjust

Elisabeth Eiche. Foto: Erakogu

Neljapäeval, 12. märt­sil 2020, kuulutas Eesti valitsus koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu maailmas välja eriolukorra. Oli alanud kriis ning see puudutas igat riiki, igat inimest ja igat elu- ja majandusvaldkonda. 16. märtsil 2020. aastal suleti kõigi üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolide uksed ning mindi täielikult üle distantsõppele. Miski ei olnud enam endine ning üleöö pidid koolid võtma kasutusele uued õpetamise meetodid ja minema arvutipõhisele õppele.

Uuel õppevormil on nii plusse kui ka miinuseid. Plussidena võib esile tuua ennekõike õpilaste uute oskuste arengu ja iseseisvuse suurenemise. Distantsilt õppija peab suutma seni omandatud teadmisi ja oskusi iseseisvalt rakendada, sest puudub õpetaja, kes suunaks ja tõrke korral täiendavalt abistaks. Tekkis vajadus uute oskuste järele, millega tavaõppes nii märgatavalt kokku polnud puututud. Need olid töö planeerimise, analüüsi-, enesejuhtimise, keskendumis- ning uues ja pingelises olukorras emotsioonide juhtimise oskus. Samuti tuli olla iseseisev ja loov. On täiesti arusaadav, et õpilastel ei teki säärased oskused päevapealt ning nii ei suuda kõik õppijad materjali iseseisvalt omandada.

2020. aastal korraldati USA-s ja Argentinas uuring, millest selgub, et kui laps jääb juba algklassides õppimises maha, ei lõpeta ta ka suure tõenäosusega kooli, mis omakorda vähendab koguni tulevikus oodatavat eluiga. Seega, mida kehvem on hariduse kvaliteet, seda lühem on inimeste keskmine eluiga.