Õpetaja tänamine on sissejuurdunud ja ilus traditsioon

Lillede kinkimine õpetajale on armas traditsioon, ning kuigi öeldakse, et ega õpetaja lilli söö, teevad kaunid õied rõõmu ja hinge soojaks. Mõnevõrra peavalu võib õpetajale valmistada suure hulga lillede hilisem vaasidesse jaotamine ja lillevee vahetamine. FOTO: Urmas Luik

Lasteaedade lõpupeod on juba peetud ning tasapisi hakkab koolilõpp, mis tähistab haridustee ühe etapi läbimist, kätte jõudma üheksandikel ja abiturientidel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olgu see siis põhikool või gümnaasium, ameti- või kõrgkool, lõpp toob endaga kaasa mitmesuguseid tundeid. Lisaks kergendusele ja ootusele kerkib hinge pisuke järjest paisuv kurvastus, sest lõpuks peab tunnistama, et õpetajal, kes vahel kõneles rangelt ja nõudlikult, oli siiski õigus. Tänu temale on käes haridust tõendav dokument, ja küll juba elu näitab, mida omandatust tarvis läheb ja mida ... pisut hiljem tarvis läheb.

Kuidas tänada õpetajat, kes tegi küll oma tööd, aga oli ka sageli sõber, teejuht, taganttogija või järelevedaja. Kas üldse peab, sest kuuldavasti paljudes teistes riikides ei ole kommet õpetajaid eriliselt meeles pidada? Tegelikult on see ilus ja juurdunud traditsioon, mis nagu paljud tavad teevad ajas läbi muutusi. Ikka tekib küsimus, mida siis kinkida ja kuidas teha nii, et kingitus oleks eriline. Kas tikkida, trükkida, graveerida kingitusele kõigi laste nimed või anda üle nii originaalne taies, et teistega segiminek on välistatud? On see muretsemise koht või lähtuda hoopis vanasõnast, et kingitud hobuse suhu ei vaadata?

09.06.2021 11.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto