Nädala kaja: laheda pildi rikkumine

Mart Rauba. Foto: Ain Liiva

Aastaid tagasi, siis, kui muru oli rohelisem, taevas sinisem ja nakkushaigused ei oodanud kindlat kellaaega, et nakkus­tegevust alustada, kutsuti mind esinema ühele noorteüritusele. Mind kui muusikut. Kuna tegu oli päevase üritusega ning kutsuja oli minu teada ka ühe erakonna üsna tegus liige, lõi punane tuluke kukla taga põlema. Millise erakonnaga oli tegu, sel pole siinkohal mingit tähtsust. Ütlema lihtsalt nii, et tol ajal oli see partei veel kahe jalaga maa peal ja suutis igal nädalal üllatada uue korruptsiooniskandaaliga.

Ei ole mul midagi noorteürituste vastu. Ütlesin, et olen nõus esinema, aga ühel tingimusel. Kui tegu on sellega, mis plakatil kirjas – ekstreem­spordivõistluse ja õpitubadega –, siis on kõik väga lahe. Aga kui kohale ilmudes pean ma nägema, kuidas hüsteeriliste naeratuste saatel jagatakse pahaaimamatule noorsoole parteipoliitilise sümboolikaga nänni, siis jätan endale õiguse koos ettemakstud esinemistasuga ots ringi keerata ja esinemine ära jätta. Millegipärast jäi selle lausega meie vestlus katki.

See juhtum meenus mulle kohe, kui lugesin sellest, kuidas poliitikud on spordivõistluse Battle for Tapa kaaperdanud. Takistusjooks muudab tugevamaks keha, andes seeläbi ka vaimule paremad võimalused õitseda. Takistusjooks on lahe tegevus. Raske on leida siin ühisosa millegi niivõrd ebalahedaga, nagu seda on poliitika. Olgu korra veel öeldud, et ma ei taha kuidagi ebaõiglaselt mustata ühte kindlat parteid, kui sellise ebalaheda tegevusega on seotud eranditult kõik parteid, kellel selleks mingitki raha leidub. Olgu erakonna programm ükskõik kui mõistlik ja progressiivne, selle programmi teoks tegemiseks peavad poliitikud ikka ja jälle vajalikuks näidata ennast koos lahedate tegevuste ja harrastustega – muusika, ekstreemport, takistusjooks või mis tahes.