Kolumn: vaablane ja rendikass

KRISTJAN SVIRGSDEN. Foto: Marianne Loorents

Vaablane on pealkirjas ainult meeldetuletus. Eelmises loos võttis ta kõik tähed enda alla ja kass ei mahtunudki lehte. Loo moraal oli selles, kuidas vaablane sai aru. Et kaotasin puuhunnikul tasakaalu ja panin talle piki pilongi täiesti kogemata. Ja ei tulnud kätte maksma. Nagu legend väidab.

Jutt käib sellest, et meid on õpetatud, justkui putukid ja muud mutukad elavad instinktidega ja mõistust neil peas pole. Aga minu kogemus ütleb küll miskit muud. Mida püüan teiega jagada. Nüüd siis jälle rendikass. Ta nimi on Sigur. Ane oma. Käib minu pool tööl. Aeg-ajalt. Kui hiir toas. Ja nüüd oligi. Sigur tuli kohale. Hindas professionaalselt olukorra ära. Siit tuleb. Ja sinna läheb. Siis keeras tagatuppa magama. Päevaaeg ju. Kes siis ...

Õhtul pimedas hakkas müdin pihta. Oli kiiruskatseid ja müts-hüppeid. Minu kogemus ütleb, et kui jaht on helitu, on tulemusrikas. Kui heliline, siis ... Nii oligi. Et tulemust ei olnud. Ta teab, et hiired mulle meeldivad. Ja mõistis, et olin pettunud. Seega. Kui hommikul välja läksime, keeras ta maja nurga taha. Ja oli umbes viie minuti pärast hiirega ukse ees tagasi. Pani selle sinna maha ja vaatas mind. “Palun! Siin ta on. Aga ma ei saa aru. Kui nad sulle nii väga meeldivad, miks sa ise ei püüa?” Selles pilgus polnud kübetki etteheidet või üleolekut. Lihtsalt arusaamatu õlakehitus. Ja rohkem sellest juttu ei olnud. Küll aga tajusin tema kohmetust. Või püüdu mulle meeldida.