Varjupaigast lahkud hea ja sooja tundega südames

Hannes Veeru näitab pisikest õnnetoojat – mitmevärvilist “rahakassi”. FOTO: Lisette Luik

Inimesi, keda lastakse loomade varjupaiga mitmekordsetest metallustest sisse, valitakse väga hoolikalt. Töötajate kogemus on näidanud, et võõraste inimeste külaskäigud mõjuvad varjupaigaasukatele pigem ärritavalt, ja seda pole vaja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mind lasti sisse (ja veel pildistama!) tänu ausale ülestunnistusele: “Kohati on mul tunne, et koerad on ainsad inimesed, kes mind mõistavad ...” Pean mainima, et läksin varjupaika väikese eelarvamusega. Loomasõbrana kartsin, et varjupaiga külastus on masendav, kuid iga hetkega mõistsin üha enam, et ma pole nii sügavalt kunagi varem eksinud.

Ukse avas varjupaiga vabatahtlik, kes näitas pooleteisekuuseid Aserist päästetud kassipoegi ning juhatas mind seejärel legendaarse varjupaigatöötaja ja loomasõbra Hannes Veeruni, kes oli parasjagu koeri toitmas. Täpsemalt üht väga energilist hüplevat pooleteise aasta vanust musta krantsi. Samal ajal oli hoovis lahti ka 10-aastane rahuliku loomuga pikemakarvaline krants, kes istus täpselt mu jala kõrvale ning küsis pai. Mind ei häirinud, et peale igat silitust lendas hoovi peale tohutu hulk lahtiseid talvekarvu. Veeru kommenteeris seda naerusui: “Sa ainult oota, kuni koerad on eemal. Linnud tulevad seda pesamaterjaliks korjama.”

17.06.2021 19.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto