Altjal rannarahva elu uurimas ja kodumaiseid maitseid otsimas

Altja kõrts hoiab paljude jaoks armsaid mälestusi. Foto: Lisette Luik

Ajaloolistes allikates esineb Altja (Haltia) küla esimest korda aastal 1465. Siis mainiti Oandu (Altja) jõe suudmes olevat kalapüügikohta, mis kuulus toona Annikvere mõisale. Altja küla esimesed talunikud võisid olla rootslased.

Nimetatud tõik põhjendaks ka küla 1589. aasta nime, mis oli Rotzipäh. Nii nimetati Altja neeme, kuhu peale suurt näljahäda ja laastavat katku 17. sajandi algul saabusid järjekordsed elanikud. 1699. aasta kaardil kuulus suurem osa Altja külast juba Sagadi mõisale. Toonasel kaardil on loetavad kuus maja. 1858. aastal elas Altjal 12 peret. Külas käis elav kaubavahetus, eriti soomlastega, hiljem ehitati ka laevu, siiski oli rannakülale tüüpiliselt peamiseks elatusalaks kalandus.

“Kalandus, jah, oli põhiline siis, aga eks inimesed on rannakülades merel käinud alati,” ütleb ka Altjal Toomarahva talu pidav Ülle Tamm. Praeguseks on kala meres vähevõitu. Isegi veel 1990. aastate alguses sai kohalik kõrts suurema osa kalasaagist “oma merest”, ent tänasel päeval kulub sel, kes püüab, merest võetu oma pere suude tarvis ära. “Ma olen sel kevadel vaid kolm korda siit merest kala saanud, viis siiga ja veidi lesta ka,” sõnab Tamm kahetsusega. “Ma mäletan elupäevad üht kalasaaki, mille mul mees koju tõi, kui alles olime siia lastega kolinud. Paat oli triiki kala täis, tõesõna,” sukeldub Tamm mälupilti. “Lõhed ja siiad, ta jooksis koju, et anna ruttu fotoaparaat,” kõneleb naine. Erakordne kalasaak soolati toona purkidesse, kuna sügavkülmikuid polnud. “Kolme naisega öö otsa puhastasime seda saaki,” jutustab Tamm. Mine võta kinni, kas on tegu kalamehejutuga või oli laht toona tõesti vastsete altjalaste vastu erakordselt lahke, tehes väiksesse külla elama asunud noorele perele, äsja rannarahvaks hakanutele, lahkel käel tervituskingi.