/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2009/01/06/113261t1hd0a2.jpg)
Lõppeval nädalal tõusis meediakangelaseks taas Edgar Savisaar, Tallinna linnapea, kes elab Lahemaa metsade rüpes. Sedakorda ei pälvinud üldiseks peksukotiks kujunenud poliitik tähelepanu küll mingi järjekordse skandaaliga, vaid hoopis sellega, et vaene mees murdis tihasele pekki viies Hundisilmal jalaluu.
Kohati tekkis tunne, et see jalaluu muutus eesti rahva jaoks niisama oluliseks, kui suusasangari Andrus Veerpalu valutav põlv mõni aasta tagasi. Ainult, et siin on üks väga põhimõtteline vahe: Veerpalu põlv oli meile kõigile murelapseks, Savisaare kips aga muutus naljanumbriks.
Sotsiaalvõrgustikes hakkasid kibekähku levima fotomontaažid, karikatuurid, loriluuletused ja muidu säutsud selle teema kohta. Isegi kaugelt vaadates igati soliidsed inimesed, kellelt eeldaks korralikku lastetuba, viskasid kildu stiilis – kahju, et kaela ei murdnud. Sadadest parastavatest netikommentaaridest ei tasu rääkidagi.
Selle kõige taustal oli äärmiselt “huvitava” lähenemisega hakkama saanud TV3, kes otsustas minna Hundisilmale kohapeale haiget inimest lohutama.
Viis, kuidas seda tehti, võiks kuuluda huumori kullafondi. Aga tegelikult tekitas kõnesolev saatelõik piinlikkust, sest telereporteri suurim mure näis olevat, kes lükkab nüüd Savisaarel lund ja ega linnukesed nälga ei sure.
Sattusin ise läinud sügisel sporditrauma tõttu olukorda, kus jalg neljaks-viieks nädalaks kipsi pandi. Uskuge mind, ei olnud tore. Õnneks ei tulnud mind kipsistumise esimestel päevadel keegi tülitama ega mõnitama, pigem kogesin heasoovlikku abivalmidust ja kaastunnet. Kui aga oleks tuldud, oleksin kindlasti karguga äsanud.
Kuid mitte ainult Savisaarest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt see juhtum tuletas mulle meelde, et ükskõik, kui halb mõni inimene ei tundu, ei tohi kunagi tema õnnetuse üle naerda, mitte ainult selle pärast, et nii pole viisakas ja kristlik, vaid ka sellepärast, et see kõik maksab endale hiljem valusasti kätte.
Umbes samast sarjast on ka Liibüa endise valitsusjuhi Muammar Gaddafi surm. Vihatud mehe laipa näidati juubeldavale rahvale kohalikus kaubanduskeskuses veel mitu päeva pärast tema tapmist. Ka Põhja-Korea liidri Kim Jong Ili surma järel võis aimata paljude heameelt, mida ei püütudki varjata. Osama bin Ladenist ei maksa isegi rääkida.
Siinkohal tulebki konstateerida, et inimlikkus pole siit ilmast kuhugi kadunud. Inimlik pole mitte ainult kaasa tundmine, vaid selle kõrval paraku ka rõõmustamine kellegi õnnetuse üle. Surm ja vigastus on siinkohal drastilisemad näited, kuid pehmemate variantidega selles valla puutume kokku iga päev.