Kolumn: rohelistele appi

Kanuumatk. Kuuleme veevulinat. Näeme stoiliselt vonklevaid vesikasvusid, millele langevad kuuskede ja puulehtede vahelt valgusvihud. Õrnroheliste veetaimede vahel tekivad lugematud säravad ja varjulised maailmad. Nende kohal lendlevad parvena sügavsinised vesineitsikud. Kõik upub suvisesse rohelusse. Linnainimesele võib vaatepilt tunduda täiesti ulmeline. Ümberringi on paradiislik olu.

Paradiislik, roheline ... Ahjaa, roheline. Roheline tuletab valusalt meelde Eesti poliitikaelu. Siin on toimumas suuremat sorti nihked. Kui poliitikaanalüüse lugeda, jääb vägisi mulje, et mõne aasta pärast määravad meie elu Eesti 200 ja EKRE. Pärast aastaid kestnud identiteedikriisi pole Isamaal enam lootust. Kui keskerakonnal õnnestub lahendada oma korruptsioonimured, võtab see ikkagi aastaid. Sotsiaaldemokraadid ei leia kuidagi seda nõksu, millega uuesti edu saavutada. Reformierakonna puhul tundub, et varasemate aastate vigadest ei ole õpitud. Jääb Eesti 200, kes võtab teistelt parteidelt üle piisava hulga liberaalset liikmeskonda ja valijat, ning EKRE, kes saab endale mitteliberaalse (vist mitte küll kogu konservatiivse) valijaskonna.

Nõnda tundub poliitikaanalüütikute kirjutiste ja juttude põhjal. Selle kõige keskel ei jõua ma aga ära imestada, mis hoiab küll tagasi rohelisi. Saksamaal teevad rohelised ilma. Nad on 1970. aastatest saati kogu aeg vähem või rohkem pildil olnud. Nad on ennast uuemal ajal kompromissivalmidusega üles töötanud, nad on muutumas Saksa poliitika kõige tõsisemalt võetavaks parteiks. Kaugel ei ole aeg, kui Saksamaa kantsler on roheline.