R, 9.12.2022

Seitsmes suvi Tšaikovskiga metsa varjus

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Seitsmes suvi Tšaikovskiga metsa varjus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ülle Lichtfeldt paruness von Meckina suveetenduses «Kui seda metsa ees ei oleks»
Ülle Lichtfeldt paruness von Meckina suveetenduses «Kui seda metsa ees ei oleks» Foto: Peeter Lilleväli

Paruness von Meck ootab kirja Tšaikovskilt. Aga juba seitsmendat suve saabub hoopis metsakaupmees. Armastuste loo “Kui seda metsa ees ei oleks” trupp alustab iga suve kui viimast.

Teater

Volodja (Madis Mäeorg) ja kaupmees Žgutov (Edard Salmistu) teevad aega parajaks viinapitsi taga.
Volodja (Madis Mäeorg) ja kaupmees Žgutov (Edard Salmistu) teevad aega parajaks viinapitsi taga. Foto: Peeter Lilleväli
  • “Kui seda metsa ees ei oleks”.
  • Lavastaja Eili Neuhaus.
  • Dramaturg Urmas Lennuk; inspiratsioon: Juri Nagibin, Henry Troyat, Tšaikovski looming.
  • Kunstnik Irina Marjapuu.
  • Osades Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Margareth Villers.

Lavastusega “Kui seda metsa ees ei oleks” on kuue suve jooksul nähtud nii eri mõisasaale kui ka higi, verd ja pisaraid, ütleb lavastaja Eili Neuhaus. “See lugu lihtsalt on niisugune,” tõdeb ta seitsmenda mängusuve hakul.

“See lugu on meil juba vereringes,” lausub Eduard Salmistu, kelle metsakaupmees Žgutovi rolli ehib eesti teatri aastaauhinna nominatsioon. “See sünergia, mis on tekkinud.”

Kaks suve mängiti lavastust Kukrusel. “Mänguplats oli kolm korda kolm meetrit ja publik kahel pool. Pidime oma loo nii jutustama, et keegi publikust ei kannataks. Mängisime inimestel nii-öelda pihu peal, suure laua peal ja all,” meenutab Ülle Lichtfeldt.

Kaks suve ootas paruness Nadežda von Meck kirja Saku mõisas ning algamas on kolmas suvi Alatskivi lossis. Teist korda võõrustab lavastust Tšaikovski festival Haapsalus. Mullusuvise plaani mängida Sagadi mõisas nurjas koroona. “Eestis ei ole ükski koht liiga kauge. Virulased saavad Alatskivile sõites avastada sibulateed ja külastada sealset lossi,” sõnab Eili Neuhaus.

Seitsmendal suvel jõutakse ka mere taha – Kuressaare teatrisse. “Kuna ta saab selleks lavavariandina tehtud, siis – miks mitte – võibolla mängime seda ka oma majas,” poetab Ülle Lichtfeldt.

Igal aastal on alustatud mängusuve mõttega, et see on viimane. Ometi astutakse uuel suvel taas publiku ette. Eili Neuhausilt on sageli küsitud, miks nad mängivad lugu väikestes mõisasaalides, kuhu mahub vähe vaatajaid, vaevu sadakond. “Ta on nii eriline lugu. Intiimne lugu. Seda ei saa mängida suurte tribüünide ees,” nimetab lavastaja. Ta lisab, et sel kombel rikkaks ei saa, vaid tullakse ots otsaga kokku, ent mõisasaalides mängimisel on emotsionaalne väärtus.

Trupp on ühel meelel, et lavastuse “Kui seda metsa ees ei oleks” pikaealisuse vundament on hea lugu. Lugu, mille esimesel lugemisel rõkkas näiteseltskond naerda. “Olime täiesti lummatud, ehkki veel ei teadnud, millega lugu lõpeb, sest meie käes oli ainult esimene vaatus,” meenutab Salmistu. “Me pidime naeru kätte lämbuma. Kõigil oli kohe teada, mida, kuhu, milleks. Need lauatagused küsimused langesid ära,” mainib lavastaja.

Eili Neuhausi sõnul on Urmas Lennuki kirjutatud loos tugevalt sees tragikoomika ja äratundmisrõõm. “Olenemata sellest, et lugu räägib suurest geniaalsest heliloojast, on Urmas osanud näidata teda inimlikus plaanis. Ehkki Tšaikovski kordagi lavale ei ilmu, on ta kogu aeg juures,” lausub ta.

“Seda lugu iseloomustab minu tegelase lause: “Elas kord üks mees, keda tema kodukülas väga armastati, sest ta oskas jutustada imepäraseid lugusid,” ütleb Ülle Lichtfeldt.

“Lugu räägib lihtsatest asjadest: armastusest, mis on põhiline. Armastusest inimese, muusika, elu vastu, inimsuhete vastu, oma äri vastu. See on põhiline käivitav jõud. Igaüks oma mätta otsast ja oma intellektuaalsuse tasandil,” sõnastab Eduard Salmistu loo tuuma. Metsakaupmees Žgutovi rollis peab näitleja oluliseks teekonda, mille see mees armastusest ajendatult läbib.

Hea teater on nagu hea raamat, võtab su kaasa teekonnale. Kui sul on hea lugu jutustada, saab rahva kaasa haarata ja koos minna.

Eduard Salmistu, näitleja

Madis Mäeorg, kelle kehastada on perepoeg Volodja, lausub, et Urmas Lennuki kirjutatud loo huumor meeldib publikule. “Eri maailmade kokkupõrge kõnetab inimesi. Arvan, et meeldib ka kergus, mille oleme mänguga saavutanud,” sõnab Mäeorg. “Usun, et minu tegelane on seitsme aastaga sügavamaks läinud. Olen inimesena kasvanud ja ju on tegelane ka seesmiselt avardunud. Mängin noort perepoega, ehkki olen juba üle kolmekümne. Võibolla kui mängiks veel seitse aastat, tekiks sellega probleem. Hästi mõnus on seda lugu teha. Mängime seda nii vähe, et ei jõua ära ka tüdineda. Võiksime veel jätkata küll,” arutleb näitleja.

“See on lugu, mis läheb kõigile korda – tegijatele ja vaatajatele,” ütleb Eduard Salmistu. “Hea teater on nagu hea raamat, võtab su kaasa teekonnale. Kui sul on hea lugu jutustada, saab rahva kaasa haarata ja koos minna.” Ülle Lichtfeldt lisab, et tüki “Kui seda metsa ees ei oleks” trupp on aastatega üheks pereks kasvanud. “Poisid on lavamehed, mina olen grimeerija, Eili kostümeerija, valguse ja heliga toimetab Peeter Pilv,” mainib Lichtfeldt lavatagust tööjaotust.

Irina Marjapuu kujundus oli näitlejate sõnul nii minimalistlik ja võimas, et kasepuid pole olnud vaja uutesse mängukohtadesse kaasa võtta. “Need metsad ja puud ja laaned ja kuuseladvad on meis endas niipalju sees, et mängime need niisamagi ära,” kinnitab Salmistu.

Kuue mängusuve ja ligi seitsmekümne etenduse jooksul on läbi elatud mõndagi. “Ühel suvel oli tõeline troopiline leitsak, tohutult kuumad ilmad. Vaatajatel oli õhkõrnades kleidikestes palav, aga Eduard läks lavale täismundris – talvemantliga ... Ühel etendusel mängis Ülle nii emotsionaalselt, et purustas peaga laual oleva veeklaasi ja terve teise vaatuse jooksis kuklast verd,” meenutab lavastaja.

Ülle Lichtfeldt ütleb, et pärast endale antud obadust pühkis ta verd tumeda jaki varrukaga, sest sealt ei paistnud plekid välja, ning mängis võimalikult näoga saali, et publik midagi ei märkaks. “Pärast tehti neli või viis õmblust. Keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik veeklaasiga endal kukal lõhki lüüa,” sõnab näitleja muiates.

Margareth Villersil, kes alustas lõputult klaverit harjutava peretütre Julia mängimist põhikoolipiigana, on seitsmendaks suveks kõrgkoolis esimene kursus selja taga. “Selle loo puhul on võimalik, et ta lõpetab ülikooli ja me mängime ikka,” lausub Ülle Lichtfeldt.

“Elame selle looga üks suvi korraga,” rõhutab Eili Neuhaus. Lavastaja meelest on suisa müstiline, et üksteist kuud seisnud lavastuse taastab trupp ühe päevaga. “Suve esimene etendus on eriti põnev ja magus: kõik meeled on ergud, kuulad partnerit. Oled üleni kohal,” ütleb Ülle Lichtfeldt.

Eili Neuhaus tõdeb, et ehkki suvelavastuse seitse mänguaastat on Eesti teatris fenomen, tuleb tükil õigel ajal minna lasta. “Ühel hetkel võib tükk natuke väsida. Seda ei tahaks. Sellepärast arvan, et see aasta jääb selle looga siiski viimaseks,” sõnab ta ja mainib, et üks uus asi tiksub juba kuklas.

Paruness ja metsakaupmees – Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu lavastuses "Kui seda metsa ees ei oleks."
Paruness ja metsakaupmees – Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu lavastuses "Kui seda metsa ees ei oleks." Foto: Peeter Lilleväli
Märksõnad
Tagasi üles