Kiri: eestlased on alati klaastaarat eraldi kogunud

Klaaspakendid saab sortida eraldi konteineritesse. Foto: Riin Sikka

Klaas on kõige jätkusuutlikum ja väga ainulaadne pakendimaterjal, kuna seda saab korduvalt ja lõputult taaskasutada, ilma et selle kvaliteet halveneks. See tähendab, et kõik klaaspurgid ja -pakendid tasuks kodus eraldi kokku koguda ja klaaspakendikonteinerisse viia – sellisel juhul on pudelid ja purgid puhtad ning neid on lihtne ringlusesse suunata.

Klaasi eraldi kogumine on olnud Eestis pika traditsiooniga – see on tõenäoliselt üks esimesi pakendimaterjale üldse, mida on eraldi kogutud ning kordus- ja taaskasutatud. Nõukogudeaegne taarakogumine oli omaette protseduur, kõik teadsid taarahindu peast – need olid päris suure osakaaluga toote hinnast ning räägiti ka legende ja muidugi ka palju anekdoote taarast – mis nõukogude ajal tähendaski peamiselt klaastaarat. Meenub näiteks selline lugu. “Jalutab hunt mööda metsa, kui äkki näeb, jänes sõidab mopeediga vastu. Hunt kohe küsima: “Kust said?”, mille peale jänes vastab: “Joo vähem.” Mõne kuu pärast saavad jänes ja hunt uuesti kokku ning jänes on endale vahepeal mootorratta ostnud. Hunt jälle küsib: “Kust said?”, mille peale jänes nähvab: “Joo vähem.” Aasta on läinud mööda ja jänes sõidab mööda metsa ringi autoga. Äkki näeb, hunt lendab helikopteriga vastu. Jänes küsib imestunult: “Kust said?”, mille peale hunt vastab: “Ah, viisin taara ära”.”

Pandipakendisüsteemiga liidetud pakendite kogumisega on ka praegu asjad korras: pandipakendeid tuuakse automaatidesse innukalt ja süsteem tundub inimesi motiveerivat. Muude pakenditega, mis pandi alla ei kuulu, on lugu keerulisem: küll kiputakse segapakendikonteinereid muu prügiga risustama või ei viitsita pakendeid üldse sortida. Kahjuks jääb meil tihti välja sortimata ka klaaspakend (pudelid ja purgid), mis on ometigi väga väärtuslik materjal. Seetõttu oleme mõelnud välja motivatsioonisüsteeme ning proovinud teenust ka inimesele järjest lähemale tuua ja mugavamaks teha.