Kolumn: koperdajate kaitseks

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Nägin ka mina ühel palaval pärastlõunal Virumaale suvitama tulles tee ääres kummuli rohelisi tõukerattaid, mis pealinnas juba liigagi tuttavaks muutunud olid. Esimese asjana ei mõelnud ma ei kolmest sõbrast, kes nendega koledasti kukkusid, ega ka sagedasti nähtud õitsejatest, kes nendele kaksi või isegi kolmekesi sõitma mahtusid. Esiti mõtlesin hoopiski, et kuidas tulevad nüüd toime kohalikud koperdajad.

Juhtidele ja kiirustajatele on koperdajad tuttavad. Neil võtab liiga kaua, et teed ületades või suunda valides otsus teha, ja nad mõtlevad veel ümber ka. Nagu ees ujuvast autostki, on koperdajast mööduda jube tülikas, sest just möödumise hetkel võivad nad oma liikumise kiirust muuta või hoopiski ette manööverdada. Kiiremal jalakäijal on sama jama: olen isegi kuhugi kiirustades võtnud väga isiklikult, kui inimene mu ees aeglasema sammu võtab.

Aga sagedamini olen ise koperdaja. Mitte vahest kõige hullem, et ennastunustavalt täita enda suure kere ja egoga kogu kõnnitee, kuid mõnikord olen lihtsalt aeglane. Ja seni, kuni keegi ei pahanda, kasutaksin võimalust minemise asemel jalutada. Paljud selle teguviisiga nõus pole – kõnnitee on liiklustee ja ummikuid olla ei tohiks. Mõnes maailmalinnas pannakse koperdajaid häbipostigi. Kuid kas probleem on siis koperdajas või milleski muus?