Kui kollane pole lihtsalt kollane ja lahti lükatud värav lihtsalt värav – Anu Raua vaipades on igal elemendil oma kindel tähendus, jutustades lugu kodust, elust, oma riigist ...
Anu Raua vaipades jutustavad kirjatähtede asemel lugu elemendid
6. veebruar 2012, 08:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere Galeriis on avatud tekstiilikunstnik Anu Raua põime- ja nöörvaipade näitus, kust leiab töid kunstniku kogu loomeperioodist.
Teiste kõrval on üles pandud Anu Raua kõige esimene, 1968. aastal kunstiakadeemia lõpetamise järel tehtud vaip “Mets”, mille tekstiilikunstnik oma emale kinkis. Taieste seas on ka gobelään “Armuaeg”, mis Valdur Liivi soovil valminud ja alates möödunud suvest ehib Vainupea kabelit.
Anu Raud tunnistas, et gobelääni “Armuaeg” näol on tegemist tööga, mis talle endale eriti hingelähedane ja mis pühendatud vastupidavatele inimestele, kellel pole väga kerge elada.
“Igal inimesel on oma aeg. Igal inimesel oma liivakell. Elukillud kukuvad kitsast kellakaelast minevikumustrisse ...,” kõneleb ta lugu, mida “Armuaeg” jutustab.
Oma lugu on rääkida igal vaibal, mõni neist sündinud suurema vaevata, teine jälle vaevaliselt, mistõttu nii mõnigi tellija on pidanud oma vaipa aastaid ootama, kuniks tekstiilikunstnik mõtte leiab. “Ma ei hakkagi vaipa tegema, kui ma idees ise veendunud ei ole,” lausus Anu Raud, kes ammutab inspiratsiooni loodusest, rahvakunstist ja ka arhitektuurist.
Aastakümnete jooksul on vaipadesse kootud Heimtali pargi vanu puid, mille oksad sirutasid justkui sõrmed taeva poole, eesti kirikindaid, tuledes aknaid, põrandalaudu, hõõguvate sütega ahjusid, geomeetrilisi ornamente: rombe ja ruutusid, aga ka ristimärki.
“Minu jaoks on need nagu tähed, millest kirjutatakse sõnu ja sõnadest lauseid ning lugusid,” mõtestas Raud lahti oma vaipade olemuse.
Väga palju tema loomingust valmib tellimustööna, mis siiski pole kunstniku sõnul pannud teda kunagi poolduma, kas kavandada vaipa tellija eelistuste või oma nägemuse järgi.
Näiteks vaiba puhul, mis läheb Eesti saatkonda Hiinas, oli kunstnikul eelnevalt olemas kavand, millest ta ise väga palju pidas ja mis nüüd vaibaks saab.
“Ega ma ei tee hiina maitsele ega hiinlastele, vaid koon eesti asja, mida võiks näha Hiinas,” lausus Raud, lisades, et mõtteid ja kavandeid on tal kodus palju rohkem kui vaipu.
Põimevaipade kõrval on näitusele üles pandud ka näpunöörist vaibad. See osa Anu Raua loomingust kannab tinglikku nimetust “Mulgikuue graafika”, sest inspiratsioon ja idee näpunöörist piltvaipade tegemiseks pärinevad mulgi mehe pikkkuue punasest näpunöörist kaunistustest.
Tekstiilikunstniku ütlusel on nende teoste puhul tegemist kergema vahepalaga, mis ette võetud samal ajal, kui käsil oli aeganõudev vaibakudumine. Näpunöörist vaipasid nimetas Raud ise ühistööks, sest näpunööri tegemisel on tal rohkem abilisi olnud.
“Kui midagi välja mõtled, ei tea sa kunagi, milline on nende vaipade saatus,” mõtiskles kunstnik ja lisas selgituseks, et nöörvaipade tegemist on tuldud tema juurde lausa õppima, sest see on suhteliselt lihtne ja kergesti omandatav käsitöövorm.
Et enamik Anu Raua vaipadest on mööda maailma laiali ning neid polnud võimalik näitusele tuua, on avatud näitusel osa vaipade asemel nende kavandid. Vaipu on nii Washingtonis ÜRO peahoone fuajees, Stockholmis Eesti Majas, Porvoos, Kanadas, lisaks tarbekunstimuuseumis jne.
Näitusele üles seatud fotostend pakub külastajatele võimaluse saada aimu sellest, kuidas üks vaip valmib. Vaiba sünnilugu jutustatakse Eesti Rahva Muuseumi 100. sünnipäevaks valminud vaiba “Kogujad” näitel. “Iga vaiba valmimine algab tegelikult juba talu lambalaudas tallede sünnist,” ütleb tutvustav tekst.
Anu Raud
Sündinud 10. mail 1943. aastal kirjanik Mart Raua ja tõlkija Valda Raua tütrena.
1961 lõpetas Tallinna 22. keskkooli.
1962–1967 õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
1967–1970 rahvakunstimeistrite koondise UKU kunstnik.
1970–1972 ajalooinstituudi kunstiajaloo sektori aspirant.
1972–1995 Eesti kunstiakadeemia õppejõud
1994–2001 Viljandi kultuurikolledži professor, talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhataja.
Aastast 2001 Eesti kunstiakadeemia professor.