Juhtkiri: kaasreisija nimega jalgratas

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Elroni otsus hakata reisijailt lisaraha küsima jalgrataste vedamise eest on tekitanud erisuguseid tundeid. Leidub neid, kes on ettevõtmisele väga vastu, sest üldine väärtusruum liigub ikka selles suunas, et inimesed kasutaksid üha enam ühistransporti ja jalgrattaid ning vähem autosid, aga Elron tõmbab sellele justkui pidurit. Aga negatiivses on kahtlemata ka seda, mis väärib mõistmist.

Näiteks asjaolu, et pileti soetamine annab juba eelneva ülevaate, kui palju on üldse rataste jaoks ruumi jäänud ja kas lisakaherattaline üldse mahub vagunisse. Eks see ole õiglane ka kaasreisijate suhtes, kes peavad ennast rataste arvelt koomale tõmbama. Palju kurvem oleks ju siis, kui titekäruga lapsevanem jääb ratturite pärast perroonil rongile järele vaatama, sest ta lihtsalt ei ole peale mahtunud.

Kui on teenus, siis on loomulik ka selle eest maksta. Küll aga tasuks üle vaadata mustvalge piletipoliitika, mille puhul tuleb ratta vedamise eest tasuda pool inimese pileti hinnast, sõltumata vahemaast. Selline piletihind on õigustatud lühikeste vahemaade puhul. Esiteks saab rattur 15–20 kilomeetrit läbida ka omal jõul ilma suure energia- ja ajakuluta, teiseks ei ole mõneeurone pilet häirivalt kallis. Pikkade vahede puhul pole aga kõnealune piletihind õigustatud. Kui rakverlane läheb Tallinnasse ja võtab oma jalgratta kaasa, siis on tal kindel eesmärk rattaga ka seal sõita. Ning ühtlasi hoida kokku kõikvõimalikke emissioone ja saasteid.