Kolumn: igaühele oma

20OCTOBER2016, Lääne-Virumaa,RAKVERE KRISTJAN SVIRGSDEN Fotol: Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Tutvusin aastaid tagasi ühe naisega. Meditsiiniõega. Kui täpsem olla. Teatud asjaoludel. Ta armastab väga oma tööd ja on eluaeg seda teinud. See olla tema kutsumus. Teisi inimesi aidata.

Sellepärast astus välja reformierakonnast ja liitus sotsiaaldemokraatidega. Et aidata. Nõrgemaid. Noor ta enam polnud. Pigem pensionieelik. Kuidagi läks jutt Eesti sajandale sünnipäevale. Ja uhkusega hääles rääkis ta oma vanaisast. Kes oli olnud eestiaegses Kaitseliidus. Ja kuidas punased ta arreteerisid ja ära viisid. Ta ei olnud üldse peitu pugenud ega midagi eitanud. Vaid lahkus kodunt püssimeeste vahel püstipäi ja sirge seljaga. Tundmata end milleski süüdi. “Ja sinna Siberisse ta jäi,” lõpetas naine nukralt.

“No ja sina astusid sotside parteisse?” ei jõudnud mina ära imestada. “Ja mis siis?” oli tema üllatunud. Ma siis püüdsin seletada, et sotsiaaldemokraadid vanaisa sinna Siberisse kupatasidki. Ja mitte ainult tema. Eestist läks rongitäite kaupa. Ja mitmel korral. Eksimist ei mingisugust. Küüditamine oli sihipärane aktsioon.