Juhtkiri: lapsest täiskasvanuks

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Eile avanes Rakvere spordikeskuse juures omamoodi huvitav vaatepilt: hulk paljaks pöetud peaga noori mehi, keda kallistamas-musitamas emad ja pruudid, mõni pisaraid valamas, mõni mitte. Ei pea pikalt mõistatama, et saada toimunust aru. Muidugi, tulevased ajateenijad!

On ilus mõelda, et ajateenistus on iga terve meesterahva kohus. See on kohustuse täitmine oma riigi ees. Või isegi mitte kohustuse täitmine, vaid austuse avaldamine Eestile. Me kõik väga loodame, et kaitseväes õpitud oskusi ei lähe mitte kunagi vaja, aga need võiksid siiski kuskil kuklasagaras olemas olla.

See ütlus, et ajateenistus teeb poisist mehe, ajab paljusid mingil põhjusel närvi. Küll aga julgevad paljud selle läbinud omast kogemusest väita, et suuresti nii oligi. Ajateenistuses tuleb oma ego sageli alla suruda, mugavustsoonist välja astuda ning olla uutes olukordades. Tuleb õppida austama oma kaaslasi ja enda ninaotsast kaugemale vaadata. Mina-mina-mina-suhtumisega läheb ajateenistuses päris keeruliseks.