Kolumn: miks elada välismaal?

Kristel Kaljuvee. Foto: Kristjan Teedema

Enne kui ma eelmisel aastal suve lõpus Saksamaale kolisin, olin ühe jutiga Eestist eemal olnud vaid mõne nädala. Need käimised olid alati seotud olnud kas õppe- ja turismireiside või sõprade külastamisega. Niisiis ei olnud mul õrna aimugi, mida tähendab elamine võõras riigis. Isegi Saksamaal, kus kõik tundub peale vaadates samasugune kui meil, on elu teistsugune.

Ma ei osanud arvestada, et koduigatsus tuleb peale juba peaaegu kohe, kui uude riiki kohale jõuda. Kindlasti mängis olulist rolli see, et sel korral ma teadsin: koju saab heal juhul alles mitme kuu pärast. See ei olnud halvav kurvameelsus, vaid nukker tunne, mis hiilis ligi täiesti ootamatutes olukordades.

Näiteks kui läksime autoga ringreisile ja kaasa tulid partneri sõbrad ning ma nägin, kui sügav sõprus nende vahel valitseb, tekkis mul otsekui välk selgest taevast tohutu igatsus enda sõprade järele, kes Eestisse maha olid jäänud. Veidral kombel kestis see tunne aga ainult kaks-kolm kuud. Jõuludeks olin juba karastunud.