Lehmakarjade asemel on päikesepaneelid

Piret Saul-Gorodilov Foto: Ain Liiva

Tore nädalavahetus on seljataga ja linnarahvas sai taas maale minna. Üheks tõmbenumbriks on lastega peredele alati loomad, keda saab näha, katsuda ja kogeda. Võimalik, et võõramaa loomad, kes algul on pööraselt huvitavad, hakkavad juba vaikselt tavaliseks muutuma. Paabulinnud patseerisid omal ajal põhjamaades vaid lossiaedades, vahepeal sai neid näha ainult loomaaias ja nüüd kuuluvad uhke lehvikuga linnud taluhoovi sagedamini kui kõige tavalisemad kanad.

Maal saab katsuda kitse ja vahtida lammast, sekka mõnda hobust ja vahest koguni rõõmsalt ruigavat lemmiklooma staatuses siga.

Sellist talu enam naljalt ei leia, kus siga poris püherdab, lasipuu küljes on ohelikus hobune, hoovil siblivad kanad ja karjamaal on vaja lehm teise kohta lüüa (see pole midagi brutaalset, lihtsalt vai, mille küljes lehma kett, on tarvis maa seest välja tõmmata ja pisut eemal uuesti maasse taguda, et loomal oleks värske rohi suuulatuses).