Rehaga koroona vastu!

Aivar Ojaperv Foto: Vladislav Musakko

Kui meie kuulsusrikas Nõukogude armee väeosa – Siberis baseerunud üksik sidebrigaad, mis mingil arusaamatul põhjusel oli Tallinna-nimeline – jõudis õppustel dislokatsioonipaika, sai polkovnik Kutšer aru, et ta on oma arvutustega rukkisse pannud. Aga parata polnud enam midagi ja sõduritel kästi rehad otsida.

Kutšer oli värske pealik. Ta komandeeriti Siberi pärapõrgusse Euroopast ehk Nõukogude väegrupist Saksa demokraatlikus vabariigis. Ilmselt oli ta millegagi hakkama saanud (või siis vastupidi – ta ei olnud saanud millegagi hakkama), sest selline kukkumine oli järjekorras kolmas karistus parteilise noomituse ja kuppude mahavõtmise järel.

Kutšeri eelkäijal polkovnik Stepanovil läks veel halvemini. Tema suutis väeosa juhtida staadiumisse, kus sõdurid tegelesid lõdisemise, mitte sõjalise väljaõppega. Kasarmutes oli talvel kaks-kolm kraadi sooja. Soldatite silmis säilitas ta autoriteedi karjumise ja ropendamisega (vähemalt ta ise arvas nii), kuid paraku oli sama keskküttetoru otsas ka ohvitseride linnak ning seal oli sama külm kui kasarmus. Ohvitseriprouad, va ärahellitatud nähvitsad, helistasid muidugi sinna, kuhu vaja, ning Stepanov edutati seepeale teadmata suunda.