Kaemus: “Öölapsed” pakub palju ilu, vähe valu ja hulga hämmingut

Mart Rauba
, ajakirjanik
Copy
“Kas bensiin või diisel?” – “Kumb odavam on?” Argo Aadli ja Jaune Kimmel noortekomöödias “Öölapsed”.
“Kas bensiin või diisel?” – “Kumb odavam on?” Argo Aadli ja Jaune Kimmel noortekomöödias “Öölapsed”. Foto: Filmikaader

Noortefilm pole kindlasti žanr kergemate killast. Head noortefilmid jäävad meelde. Neil on õigus ja kohustus, üllatada ja ületada piire, tekitada vanakestes kerget hämmingut, tahtmist küsida, kas nii siis käibki nüüd. Kui seda tahtmist ei teki, siis on oht, et film ei kõneta ka seda generatsiooni, keda ta püüab portreteerida.

Heal noortefilmil on olemas ka potentsiaal saada ajastu märgiks, noored ju määravad, mis suunas triivib popkultuur. Vanad võivad öelda, et noorus on hukas, kuid suurt tolku sest pole. Aga noorus on energia ja seda ma filmilt ootasingi – energiat, mida saadaks realistlik pilt näiliselt pisut hajevil põlvkonnast, kelle lapsepõlve loomulikuks osaks on katkematu internetiühendus ning kelle iidolid räägivad oma vaimsest tervisest mitte ainult intervjuudes, vaid ka oma kunstis.

Kuigi ühest küljest jätab “Öölapsed” endale selle õlekõrre, et tegu on komöödiaga, on laotud ka tihe vundament päris elulistest inimsuhetest, see täiskasvanuks saamise ehk coming of age’i lugu, mis inglise keeles tähistabki noortefilmižanri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles