Kolumn: Ma armastan Rakvere 1. keskkooli

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Ikka veel, 50 aastat juba. Just nii paju sai mul/meil keskkooli lõpetamisest.

Juulikuumus on vana valge maja kuumaks kütnud, aulas on kui eksamipalavik: moodne ventilatsioon suvel ei tööta, aknad lahti ei käi. Siin hakkavad vanainimesed (vabandust, kallid kooliõed!) põrgupalavuses kokku vajuma. Leiame maja pealt lõbusa valvurionu, kes varsti leiab õige nupu, ja juba hõljubki aulas kerge tuuleke nagu kadunud Paju Atsi vaim (Ats oli legendaarne mateõps). Kahtlustan, et tema selle väikese vingerpussi meile mängis, ju ta hiilib praegugi ja irvitab lavakardinate vahelt nagu kunagi reedestel tantsuõhtutel. Siis ajas ta neid taga, kes poiste peldikus julgust kimusid ja suitsu tegid.

Meie LII (52.) lennus oli viis paralleeli: a- ja b-klassis autojuhid-õmblejad, c oli meie ehk mateklass, d ja e keelteklassid, kokku 149 lõpetajat. Läbi ajaloo üks 1. keskkooli suuremaid lende. Kohale on tulnud 69 (õlle)kõhukat, kiilakat või karvast poissi ja kanavarvastega silmade ümber endiselt kaunist tüdrukut. Iialgi ei tule enam 23 koolikaaslast, meie klassi omadest pole enam Ivot, Toomast, Peedut, Riinat, Villut ja Viljarit. Ehk näevad nad igavikust suure mälestusküünla leeki. Peolauas süütasime küünla ka kunagiste õpetajate auks.