/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2021/08/10/13982486t1h3f20.jpg)
22. jaanuar 1941 – 8. august 2021
Lahkus Virumaa kirjandusauhinna laureaat Jaan Kaplinski
Virumaa kirjandusauhind läks aastal 2004 Jaan Kaplinski teosele “Isale”, mis ületas nominente mõtteavaruse, üldistusjõu ja aja filosoofilise mõtestamisega, samuti kirjandusliku meisterlikkusega.
Hindajaid võlus teose ausus ja siirus, isaotsingute ühtepõimumine eneseotsinguga. Leiti, et Kaplinski otsimises peegeldub nagu kastepiisas kogu meie elamise meri.
Mõtlesime Jaan Kaplinskist eelkõige kui suurest poeedist, teadsime tema luulet peast, ent aina enam haaras kirjaniku vaimustav mõtte- ja tundetihe proosa, tema esseed ja artiklid.
Imetlust äratas kirjaniku ellusuhtumine: ta oli maakodus Mutikul loonud ala, kus püüdis maailma hoida nii tasakaalus, nagu tahaks näha seda tervikuna. Kaplinskit rõõmustasid Eestimaal laiutavad risused raiesmikud.
“Sinna jääb elupaik käblikutele ja põõsalindudele. Nii kasvab tõeline mets. Metsa ei saa istutada, nagu inimest ei saa teha. Saame kaasa aidata,” kõneles ta juba pea kaks aastakümmet tagasi.
Võru-mulgi-poola taustaga eesti kirjanik on tunnistanud, et ei saa alati eestlastest aru, sest nad ei ütle, mida mõtlevad, aga samas lööb temaski mingil hetkel välja eestlane ja ta tahab eemale tõmbuda.
“Kas see pole eestlaste, soomlaste ja paljude teiste põhjamaa inimeste õnnetus, et nad ei oska kuidagi rääkida sellest, mis südamel?” küsis kirjanik teoses “Isale”.
Ehk saame sellest, mis südamel, rääkida Jaan Kaplinski loomingu kaudu, õppida tema luule ja proosa toel ulatama kätt teise inimeseni.