Krõbe külm kodutute varjupaika ei täida

Kodutu.

FOTO: Reuters/ScanPix

Eile pärastlõunal kell kaks, mil Rakvere kodutute varjupaik ava­ti, oli selle ukse taga ühe käe sõr­mede jagu elu hammasrataste vahele jäänuid, kes tuppa soo­ja tahtsid. Õhtutundidel täituvad aga ruumid kümmekonna inimesega, kes ööseks tänavale jääda ei taha.



Kuni kella kümneni hommikul lahti oleva varjupaiga elanikud on külma trotsides seni kenasti hakkama saanud ja võõrustajatele tänulikud.

“Mis siin nuriseda, soe on ju, ikka parem kui praegu tänaval,” sõnas üks pikemat kasvu mees. Linnavahel on neidki, kes Lõuna tänaval asuvasse varjupaika oma jalga siiski ei tõsta. Liiga kau­ge vist tulla, arvas üks elanikest.

“On neid, kes puukuuris elavad, tulevad siia, toovad täisid ja haigusi, nendega on tüütu,” rääkis hallipäine kodutu.

Varjupaik võiks ööpäev läbi lahti olla, kurtsid mõned selle elanikud.

Elu varjupaigas pole siiski meelakkumine. “Enda eest tuleb ikka kogu aeg seista. Kui on, jagan, aga kui võtma kiputakse, saan ka kurjaks,” kõneles varjupaiga elanik.

“Tallinnas suri üks kül­maga maha. Kevad tuleb, lumi sulab ära, eks siis ole näha, palju neid lume alt välja tuleb,” oli uudistega kursis kodutu, kes tea­dis, et paljud linna kodutud varjupaika ei tulegi, vaid elutsevad kuskil mahajäetud majades, keldrites või kuurides.

Rakvere varjupaiga juhataja Pille-Ruth Kukemilgi sõnul pole var­jupaika sellist tungi nagu Tal­linnas või mõnes muus linnas. “Mahutame kõik, kes soovi­vad, kenasti ära,” ütles ta. Ka Rakvere sotsiaalmajja pole pärast läinudreedest põlengut Roo­deväljal rohkem abivajajaid sattunud. “Jumal tänatud,” ohkas Kukemilk, kelle sõnul hoiavad inimesed hoolsamalt oma tulekolletel silma peal.

Tagasi üles