HÄNILANE

Hänilane puu otsas. Foto: Peep Veedla

Kui juhtute kollast linavästrikku kohtama, pole see ei sidrunit mängiv ega kollatõbine linavästrik, vaid hoopis hänilane.

Linavästriku sugulane on ta aga küll ja mitmes teises keeles kannabki tegelikult nimetust kollane linavästrik. Näiteks soome ja vene keeles. Eesti keeles kandis ta aga aastakümneid tagasi lambahänilase nime. Mitte et ta kuidagi lamba moodi välja näeks, pigem paistab ikka linavästriku moodi. Elupaigaks valib hänilane sageli lambakoplid küll ja sõidab meelsasti lamba seljas ratsagi, aga mitte lusti, vaid toidu pärast. Mõistagi ei söö ta lambaid, küll aga lammaste verd imevaid putukaid. Eks kariloomade läheduses ole ikka putukaid rohkem kui mujal. Lammastel kindlasti hea meel, kui keegi neid tüütuid putukaid nahka pistab, ja nii ongi lambad ja hänilased üksteisele igati kasulikud.

Soojast troopilisest Aafrikast jõudsid esimesed hänilased siia vinduvasse põhjamaisesse kevadesse tagasi aprilli viimasel nädalal, suurem osa siiski maikuus, kui ilmaolud juba hänilasesõbralikumaks muutusid. Juunikuuks oli enamik neist jõudnud sobiva koha valida, mättale kuluheina varju rohukõrtest lameda pesa meisterdada ja sellesse viis-kuus pruunitähnilist munakest poetada. Peagi oli pisiperet oodata, just juunikuu ongi nende kasvamise aeg. Aga ega pesas suudeta püsida kahte nädalatki, maailm vajab avastamist! Ümberringi on ju nii palju maitsvaid putukaid, mida seni olid hänilaseema ja hänilaseisa vahetpidamata pessa tassinud. Kärbsed, sääsed ja mardikad, üks maitsvam kui teine.