
Pealkirja lahti mõtestades tuleb esmalt tunnistada, et inimmälu on valiv, unustades detaile, paremini mäletades efektsemaid momente, kuid sellegipoolest jääb alles tõelähedane pilt olnust. Ega see teisiti ei saagi olla, välja arvatud juhul, kui mälestuste autor päevikut peab. Ometi jääb ka siis alles mõningane subjektiivne suhtumine ehk ega asjata öelda, et ajalugu on kirjutaja nägu. Seega võib öelda ka nii, et ajaloolaste leib ei saa kunagi otsa.