Kuidas kõik oli (meenutusi aastatest 1987–1991)

Olav Mäe. FOTO: Peeter Langovits

Pealkirja lahti mõtestades tuleb esmalt tunnistada, et inimmälu on valiv, unustades detaile, paremini mäletades efektsemaid momente, kuid sellegipoolest jääb alles tõelähedane pilt olnust. Ega see teisiti ei saagi olla, välja arvatud juhul, kui mälestuste autor päevikut peab. Ometi jääb ka siis alles mõningane subjektiivne suhtumine ehk ega asjata öelda, et ajalugu on kirjutaja nägu. Seega võib öelda ka nii, et ajaloolaste leib ei saa kunagi otsa.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eeltoodud sissejuhatus on ajendatud sündmustest, mis toimusid nüüd juba enam kui 30 aastat tagasi. Allakirjutanu ei pretendeeri ammendavusele, pealegi ei võimalda seda artikli piiratud maht. Kuna tegu on toimunus aktiivselt kaasalöönu meenutustega, lubatagu kasutada mina-vormi.

Et vastavalt pealkirjale kronoloogilist lähenemist kasutada, tuleb ajas rännata neisse aastaisse, kui veel ise töötasin oma esimestes töökohtades Kadrina keskkoolis ja hiljem Rakvere muuseumis. Minu muinsuskaitsealane tegevus sai alguse küllalt juhuslikult. Ajalooõpetajana tundsin mõistetavalt huvi Kadrina enda ja ümbruse vastu. Nii tekkiski otsus kaasata õpilasi, kellele ise tunde andsin, ehk kooli keskastme poisse-tüdrukuid Hulja surnuaeda korrastama. Kalmistu oli aja jooksul osalt võssa kasvanud ja nii polnud raske otsustada, kuhu oma jõupingutused suunata. Preemiaks abi eest organiseerisin bussi ja korraldasime ekskursiooni. Seega oli edasisele muinsuskaitsealasele tegevusele alus pandud.

26.08.2021 28.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto