Videonäitus esitleb tuleviku kaasavara

Karl Joonas Alamaa "Õunapuu all – hommage hoolele" seob Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest. Foto: Kristina Kuzemko

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressile loodud kolmeosaline virtuaalnäitus "Tuleviku kaasavara" eesti rahva muuseumis, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, on nüüd videonäitusena avatud ka laiemale publikule.

Näitusel "Tuleviku kaasavara" antakse professor Piret Pupparti juhatusel ülevaade Eesti kunstiakadeemia (EKA) moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon "Õunapuu all – hommage hoolele" ja Lisette Sivardi performance "VÖÖ".

Videonäitus pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri nüüdisajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõud sõltub nende nüüdisajastamise edukusest. "Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel, sealhulgas pärandkultuurist inspireeritud riietel, on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui ka homseks," võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart kokku näituse loomise põhjused.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed. 

Karl Joonas Alamaa teos "Õunapuu all – hommage hoolele" (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade, näiteks toidu, olulisust. Lisette Sivardi teos "VÖÖ" (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse "VÖÖ", mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest, kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. 

Eesti kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Teosed jäävad vaatamiseks üles eesti rahva muuseumi, Eesti kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust saab vaadata SIIT.