Ilma üheta pole teist ja ilma teiseta kolmandat. Igaüks loob igaüht, loob järgmist. Nii vist käib. Kui ei oleks mu isa, ei oleks mind, ja kui poleks mind, siis oleks teistmoodi. Aga me oleme, hetkeks. Sellest piisab, et muuta maailma. Nõnda – hetkega – saabuvad õnn ja kurbus, nõnda – hetkega – kaotame ja võidame üheaegselt. On igavikuline soov mõista ennast ja teist läbi armastuse või viha, läbi vaikuse või tormi. Mida kõike aeg ka meiega ei teeks, on meil alati võimalus. Mitte midagi muud, aga võimalus hingata, näha ja kogeda oma eluajal seda kõike, mis oli, on ja mis alles tuleb. See vahetu seos praeguse hetke, olnud aegade ja tulevikuga on see, mis teeb minust minu ja sinust sinu.
Vaatame korraks laiemat pilti ja mõtleme meie ühiskonnale eile, täna ja homme, vaatame ennast ja teisi ning ümberringi toimuvat.