Head Lääne-Virumaa inimesed, kallid eestimaalased!

Eesti lipp. Foto: Toomas Erapart

Täna tähistab kogu Eesti taasiseseisvumise kolmekümnendat aastapäeva.

Võttis aastakümneid, et saavutaksime taas vabaduse ja taastaksime oma iseseisvuse. Kõik, kes mäletavad seda aega, teavad, millised emotsioonid, lootused, ärevused, aga ka hirmud ja risk seda perioodi kandsid. Tahe olla oma maa peremees ning otsustada oma tuleviku üle oli tugevam võimalikest repressioonidest, kinnipidamisest, tagakiusamisest ja vangistusest. Võetud vabadust aadete eest on kergem taluda kui võetud vabadust oma maal olla ise otsustaja.

Kolmekümne aastaga on üles kasvanud terve põlvkond. Nad on saanud kasvada ja areneda vabas riigis. Nemad ja kõik nooremad ei saagi mäletada toonaseid sündmuseid ega emotsioone. Nad teavad ja aimavad iseseisvumiseelseid sündmuseid, läbielamisi ja tundmuseid vanemate ja vanavanemate lugude, koolis õpetatu, ajakirjanduses kajastatu ning lugudes jutustatu kaudu. Nad teavad neid emotsioone toonaste laulude, aga ka hilisemate ühislaulmiste kaudu.

Iga koolilapski on kuulnud, et me laulsime end vabaks. See on ilus motiiv, kuid kooslaulmine oli pika vabadusetaotluse ja vastupanuvõitlemise vabastav väljund. See kinnitas ühist eesmärki, tugevust, tahet ning ühtekuuluvustunnet.

Ka täna siin on palju neid, kes ei olnud veel taasiseseisvumise ajal sündinudki. Ometi seob meid tahe olla koos, tähistada oma riigi taastamise sünnipäeva, rõõmustada koos rahvaga vaba olemise üle ja laulda üheskoos hinge minevaid laule.

See on ime, mis kolmkümmend aastat tagasi aset leidis, ning see on ime, et me saame siin koos olla ja oma vabadust tähistada. Maailmas on palju riike, kellel nii hästi läinud ei ole ja kel nii hästi ei lähe. Hoiame ja hindame oma vabadust, kodumaad ja üksteist!

Elagu Eesti!