Märksõnad: õpetajad ja fosforiit

Peeter Võsa Foto: Arvet Mägi

Viimasel aastal on toimunud kaks äärmiselt olulist sündmust, mida peaks märkama ja analüüsima iga riigikogu liige ja minister.

Mõni sündmus, mis esmapilgul paistab tavaline ja võib olla isegi veidi tühine, on tegelikkuses millegi suure ja ühiskonda raputava aluseks. 2011. aastal olid minu hinnangul selliste märkimisväärsete sündmuste osalised esiteks Eesti õpetajad ning teiseks Lääne-Virumaa inimesed.

“Lumpen” Toompeal

Usun, et riigikogu XII koosseisu jaoks on üheks meeldejäävaks, kui mitte kõige meeldejäävamaks päevaks 25. oktoober 2011. aastal. See oli päev, mil õpetajad avaldasid meelt Toompeal. Tants õpetajate väikeste palkade ümber võttis juba sellised mõõtmed, et ka haritud ja muidu ülimalt kannatliku närviga pedagoogidel sai lõpuks süda täis ning tuli rakendada äärmuslikku abinõud – minna tänavale “mässama”.
Tuletan meelde, et valitsuserakondade liikmed pidasid üldjoontes heaks mõtteks end protestijatest eemale hoida. Mine tea, nõuavad veel, et keegi peaks vastutama.
Meeleavalduse lõpuminutitel kutsusin kõik õpetajad enda külalistena riigikogu hoonesse sisse. Selleks, et päev läbi külma käes olnud veidi sooja kontide vahele saaksid. Õpetajad võtsid kutse tänuga vastu ning tulid, tõsi küll, aukartust äratavalt suure hulgaga, kuid soliidselt ja rahumeelselt. Tehti korralik tiir läbi riigikogu koridoride ning jäeti plakatid oma sõnumitega valitsuserakondade liikmeid ootama. Sest toast välja tulla keegi eriti ei julgenud.

Meeldejääv pole mitte see, et nii palju õpetajaid korraga Toompea lossis viibis. Meeldejääv pole ka see, et riigikogu kantselei direktor olevat neidsamu õpetajaid lumpeniks nimetanud. Seegi pole kõige tähtsam, et rahvasaadik Peeter Võsa viis fuajee politseitüdrukutele lilli, heastamaks peapesu, mille nad selle sündmuse eest riigikogus said.
Ülimalt oluline on hoopis see, et 25. oktoobril taipasid valitsuserakonnad, et lõputu ülbus ei saa jätkuda. Nad taipasid, et mäss on võimalik ning selle võivad korraldada isegi sellise eluala inimesed, kellelt seda kõige vähem ootaks.
Peaminister on praeguseks välja käinud veksli õpetajate palgatõusuks. Loodame, et ta oma sõnu ei söö ning et palgatõus ei tuleks maakoolide sulgemise või maaõpetajate koondamise arvelt. Seda kohustust ei tohi panna ka pelgalt linnade ja valdade kanda.

Karda koppa!

Samamoodi raputas paljusid läinud aasta novembri lõpp, mil Lääne-Virumaal tekkis täiesti reaalne võimalus uueks fosforiidisõjaks.
Suurettevõte Viru Keemia Grupp (VKG) on võtnud pähe uurida fosforiidi kaevandamise võimalikkust Eestis. Iseenesest mõistetavalt tõusis kohalike elanike seas sellisest plaanist kuuldes hämming ja vastumeelsus. Asja teeb veelgi huvitavamaks see, et VKG projektijuht on Kalev Kallemets, tubli reformierakondlane.

Rahva pahameel ja meedia tähelepanu sundisid keskkonnaministrit Keit Pentust (samuti reformierakondlast) peatselt nentima tõsiasja: praeguseni pole keegi suutnud tõestada, et Virumaal ei tooks fosforiidi kaevandamine kaasa reostust ning keskkonnaministeeriumil puudub igasugune plaan kaevandamisele mittekuuluva fosforiidi arvamiseks aktiivse varu hulka. Niisiis ongi meil reformierakond reformierakonna vastu kahtlase väärtusega ettevõtmises. Seda enam peavad kohalikud elanikud ja ka Peeter Võsa riigikogus olema valmis ja valvsad, et ootamatult koppa maasse ei löödaks.

Nii õpetajate meeleavaldus kui läänevirulaste vastuseis fosforiidi kaevandamisele on just nimelt parimad näited kodanikuühiskonnast, kus inimesed ei lase poliitikutel end liiga mugavalt tunda. Paratamatult tekib pikaaegse valitsemise või edu korral karistamatuse tunne – just seesuguse olukorra vältimiseks peavadki kodanikud julgelt välja ütlema, mida mõtlevad ja mida oma riigilt ootavad. Need kaks märkimisväärset sündmust annavad lootust, et õpetajad saavad tõepoolest palka juurde ning fosforiit jääb maasse veel pikaks ajaks.