Ohakalind

Ohakalinnu poeg. Foto: Peep Veedla

Ohakalindu kohates võib esmapilgul tekkida kahtlus, kas mõni puurilind on kusagilt koduaknast välja pääsenud. Selliseid kauneid kirju sulestikuga vidistajaid oleme ju siin põhjapoolkeral harjunud pigem just puurides pidama ja metsalinnud näevad tagasihoidlikumad välja.

Kuid ohakalind on tegelikult meil täiesti tavaline looduslik linnuliik, hoolimata oma veidi eksootilisest sulestikust. Ka igas Lääne-Virumaa pargis ja suuremates aedades. Ega tal ju teab mis imevärve sulestikus pole – punane nägu, kollane tiivatriip, valged põsed, kõhu- ja sabaalune, mustad tiivad, saba, pealagi ja kukal, pruunikas selg ja rind. Aga kombinatsioonis jätavad need siiski veidi troopilise mulje.

Tegelikult on huvitava väljanägemise tõttu ohakalinde ikka puuris ka peetud ja eks peetakse siin-seal tänapäevalgi. Küllap tehtaks seda meilgi, kui seadused lubaks. Sest lisaks huvitavale väljanägemisele on ohakalinnud ühed igati lustakad tiivulised ning hoiavad oma pideva tiglitamisega alati positiivsed noodid õhus. Kes ohakalinnu keele korra selgeks saanud, kuuleb neid kevadel ja suvel enda ümber vägagi sageli toimetamas, sest hoolimata nende tähelepanuväärsest väljanägemisest me neid sel värvirohkel ajal silmadega väga tähele ei panegi.