Juhtivprokurör Gardi Anderson: ette valmistatud kerjuse teenistus päevas on 300–350 eurot

Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Gardi Anderson rääkis, et kohtusaalis on protsessi pooltel eri roll ja näiteks riiklik süüdistaja ei vaata kohtualust pilguga, et mis inimene ta küll olla võiks. Foto: Marianne Loorents

Võiks arvata, et kerjused elavad hästi. Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Gardi Anderson räägib järgnevas intervjuus loo, kuidas hoolimata heast sissetulekust ei pruugi kerjuse elu olla lihtne.

Pärnust Jõhvi suundunud Gardi Anderson ei pea kahte linna kardinaalselt erinevaks, küll aga lisandus Virumaal tema tööpõllule tahke, mida Pärnumaal ei olnud. 

1. juunil sõitsite diagonaalis üle Eesti Pärnust Jõhvi ja saite vanemprokurörist juhtivprokuröriks.

Ma ei mõtle ametikõrgenduse mõistetes. Mina mõtlen läbi töö, läbi inimeste. Minu jaoks oli see võimalus teostada ennast uues piirkonnas, uute inimestega, uues rollis. Et see ametikõrgendust tähendas, käib lihtsalt asja juurde. Ei oska öelda, kas see on boonus. Pigem oli motivaatoriks liikuda. Võimalus kaasa rääkida seal piirkonnas, nende inimestega. Olla osa meeskonnast.

See on töö, aga kui suure muutuse see pikk sõit isiklikus elus kaasa tõi?

Kodu on seal, kus on meie asjad. Korra ma olen selle liikumise teinud. Kuus aastat tagasi liikusin Põhja ringkonnaprokuratuurist ehk Tallinnast Pärnusse. Võtsin kaasa oma kõige kallimad asjad ehk oma pere. Täpselt sama oli ka seekord. Minu jaoks see liikumine ei tähendanud suurt muudatust. Nüüd on mu kodu Jõhvis.

Pärnu ja Jõhvi on kaks väga erinevat linna, ja kui minuga selline muutus juhtuks, oleksin väga pahane.

Mina ei arva, et see muutus on halb. Vastupidi. On võimalus tundma õppida täiesti uut piirkonda, uusi inimesi. Ja minu pere oli toetav.

25. oktoobril tuleb Tartu ringkonnakohtus arutusele Marti Kuusiku kriminaalasi, olete sellega kursis? Kui suureks prokuratuuri võitmise võimalust hindate?

Olen selle asjaga kursis. Prokuratuur esitas selles asjas apellatsiooni, vaidlustades õigeksmõistmist ja kohtu argumente. Minu hinnangul on prokuratuuri argumendid ja tõendid sellised, mille alusel on võimalik teha süüdimõistev otsus.

Olete riikliku süüdistajana kokku puutunud Lihula tulistaja Mikk Tarrastega. Kuidas iseloomustaksite seda meest?

Prokuröri ülesannete hulka ei käi inimeste iseloomustamine. Mina tunnen teda ainult läbi menetluse. Seda, milline ta inimesena on, ma ju ei tea. Tean ainult seda, mida näitab menetlus.

Prokurör ja süüdistatav on inimesed ja mingeid mõtteid ikka tekib kohtusaalis süüdistatavat vaadates-kuulates.

Olen ikkagi seisukohal, et kohtusaal on piiritletud ja väga reglementeeritud ruum, kus prokurör esindab prokuratuuri ja süüdistust. Minu roll ei ole seal arutleda ega mõelda selle üle, mis inimene minu vastas on. Prokuröril on vaja teha oma tööd. Ja täpselt sama on ka süüdistataval: tema roll on oma asja arutelul saavutada kas siis võimalikult parim lahendus või näidata ennast võimalikult paremast küljest. Me oleme seal väga reglementeeritud olukorras ja see seab ühtlasi raamid, kuidas me seal teineteist vaatame või tajume.

Meenub teile mõni varasem juhtum, mis mingil põhjusel on meelde jäänud?

Minu jaoks oli väga huvitav menetleda, tõenduslikust baasist ja olemuslikult erakordselt teistest erinev kaasus, mis puudutas inimkaubandust, kus abielupaar Moldovast pidas füüsilise puudega inimest sisuliselt oma orjana. Nad elatusid jalutu meesterahva kerjamisrahadest. See oli skeem. Venemaal on lausa turg, kus siis puudega inimesed korjatakse kokku ja nendega sõidetakse mööda Euroopa riike. Nende eest hoolitsetakse, neile pakutakse öömaja. Aga nad viiakse kuhugi kerjama. Kaubanduskeskuste juurde. Ollakse teadlikud kohalikest oludest. Nad teavad, milline kerjus peab välja nägema. Kui ta on puhas ja hoolitsetud, siis on inimestel rohkem kaastunnet ja nii edasi.

Õhtul võtavad kerjuse jälle auto peale ja kogu päevateenistuse võtavad endale. Mõnikord mingil määral annavad ka kerjusele. See teenistus on päevas kuskil 300 kuni 350 eurot. Kuus nad võivad teenida kuni 8000 eurot. Kui tekivad mingid konfliktid, siis nad vahetavad neid kerjuseid. Vahepeal lasevad nad koju. See oli olemuslikult väga silmi avav kaasus.

Tallinnas on kerjuseid küllalt palju ja kas võibki olla, et mõni neist on kellegi ori?

Võib kindlasti olla. Me tuvastasime menetluse käigus, et seesama mees kerjas ka Tallinnas. Seal on inimesi rohkem, järelikult neid, kes annavad raha, on rohkem. Aga ta kerjas Pärnus. Ja seal märgati seda ja kohe anti teada. Politsei vestles selle kerjusega. Politseitöötaja saavutas kerjusega sellise kontakti, et ta lõpuks avaldas, et tegelikult on asjaolud sellised. Et see, mis ma teile enne rääkisin, et lihtsalt sattusin kogemata siia, pole tõsi. Tegelikult on mind üle piiri toodud. Kui ma ei taha alluda kõikidele korraldustele, saan ka nahutada.

Ja siis hakkas see lugu meie jaoks kooruma. Me teame, et see kerjus käis Hispaanias, Kreekas, Soomes. Me teavitasime ka teisi riike, et märgake. Aga nende kerjusteni jõuda on keeruline.

Inimesed vaatavad pärast selle loo lugemist kerjustele hoopis teise pilguga. Võite öelda mingi rusikareegi, mille järgi tunda, et tegemist ei ole päris kerjusega, vaid orjaga.

Seda märgata on keeruline. Tõesti keeruline. See tundub väga mõistetamatu, et keegi teine kasutab kedagi. Aga teisipidi ma ei ole kindel, et kui see kerjus sõidaks tagasi Venemaale, et ta ei pöördu ise tagasi. Nad on mingi hetkeni vabatahtlikult, sest keegi hoolitseb nende eest. Nad vajavad abi, nad ei saa kõrvalise abita hakkama.

Aga kui ma näen, et mõni kerjus viiakse koos kodinatega autoga minema, kas see võiks olla ohumärk?

See on kindlasti ohumärk. Aga kogu süsteem on väga hästi välja töötatud. Kerjus viiakse autoga kuskile bussi- või trollipeatusesse, raudteejaama, kuhu iganes. Ta läheb kerjamiskohta eraldi. Teda küll kaugelt jälgitakse. Talle on antud telefon, kus on ainult üks number, et kui olukord tekib, näiteks tuleb politsei, mis ta peab ütlema. Täpselt samamoodi läheb ta ära. Sõidab peatuse või paar tagasi, kust ta peale võetakse ja viiakse, kus nad parasjagu ööbivad, näiteks hotelli. Seda ei ole tegelikult päris lihtne märgata.

Oli Viru ringkonnaprokuratuuris mingit ahaaefekti, et siin on sellised kuriteod, mida Pärnumaal ei olnud?

Kuivõrd Pärnus ei olnud vanglat, on minu jaoks uus valdkond vanglakuriteod. Nii vangide endi kui ka vangide vastu toime pandud kuriteod on minu jaoks uued. Aga need ei ole midagi uut ega erilist siin pikemalt töötanud kolleegide jaoks.

Ja teine asi, mis ei ole kuriteod, vaid pigem väärteod puudutavad riigipiiri. Tegelikult ka Lääne ringkonnaprokuratuuri tegevusalal on piir, Lätiga. Aga siin on see hoopis teistmoodi. On Venemaa piir ja need piiririkkumised on minu jaoks uus asi.

Minu jaoks oli üllatav varastatud vara kokkuostjad. Loomulikult oli neid ka Lääne ringkonnaprokuratuuri teeninduspiirkonnas, kuid siin on see suurema fookuse all. Ei oska veel seletada, millest see tuleneb, aga kohalikud inimesed oskasid seda välja tuua ühe asjana, millele peab tähelepanu pöörama.

Kas julgete Jõhvis õhtul pärast üheksat välja minna?

Ei ole Jõhvis kordagi hirmu tundnud.

Mulle on jäänud mulje, et pidevalt üritatakse õigusaktidega piirata jälitustegevust, näiteks telefonikõnede pealt kuulamist. Annab see prokuratuuris tunda?

Seadusi, mis puudutavad jälitust, ei ole muudetud. Jah, on olnud etteheiteid, et jälitustegevust tehakse liialt palju. Need ei ole põhjendatud. Me ei tee toiminguid niisama. Meil peab olema seadusest tulenev alus. Kui need piirangud tulevad, siis peavad olema ka põhjendatud. Kui meie võimalused kuritegevust avastada, tõendada on ahtad, siis me ka ei jõua kuhugi. Muudetakse sideettevõtete andmeid, mis ei ole jälitustoiming. Aga loomulikult on praegune regulatsioon löönud suure augu meie menetlusvõimekusse avastada neid tegusid, mille puhul on sideettevõttepäringu protokolli vastustel väga oluline kaal.

Seadusandja põhjendab muudatusi inimeste õigusega privaatsusele, aga keegi ju ei taha kuulata pealt tädi Maali telefonikõnesid.

Just nimelt.

Kas võivad riigieelarvest johtuvad võimalikud kärped puudutada Viru ringkonnaprokuratuuri?

Seda on praegu keeruline hinnata. Tõepoolest on olnud sellest juttu, et kärped puudutavad kõiki riigiasutusi. Midagi konkreetselt ei ole teada. Küll aga on teada, et prokuröre on meil puudu ja tegelikult on meil vaja tööjõudu, et teha oma tööd hästi.

Alustasite oma karjääri kohtutes konsultandina, miks läksite prokuratuuri?

Olin Tallinna ringkonnakohtus kriminaalkolleegiumi konsultant. Olen kogu oma karjääri jooksul seotud kriminaalõiguse ja -menetlusega. Need on mind algusest peale huvitanud. Et areneda ja liikuda edasi, tundus loomulikuna, et jätkan tööd prokuratuuris.

Mida tahaksite lisada, mida ma küsida ei osanud?

Mulle teeb väga muret meie venekeelne elanikkond. Et neilt petetakse väga palju raha välja. Tahaksin kutsuda inimesi ise märkama, märkama oma lähedasi. Tuletama meelde, et ära anna oma raha võõrale. Kui pakutakse investeerimisvõimalusi või räägitakse, et pangakontolt on mingid summad minemas. Võtke aega ja kontrollige, et midagi sellist toimub. Helistage ise panka. Kui kaubanduskeskuse parklas tuleb meile keegi ligi ja ütleb, et investeeri minusse, siis me ei tee ju seda. Miks teeme seda telefoni teel?