Peeter Raudsepp: "Jätan praegu saladuseks, mis see on"

30.08.2021. Rakvere, Lääne-Virumaa FOTOL:PEETER RAUDSEPP, REAKVERE TEATER, LOOMINGULINE JUHT FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja.2021 Foto: Marianne Loorents

Rakvere teatri uus hooaeg algab esietenduste tulvaga: väikeste vahedega jõuavad lavale "Tavaline ime", "Katk.Est.Used", "Suvitusromaan" ja "Kasvatushoone". Oodata on liikumislavastust ja lepatriinude jõule.

Rakvere teater püüab olla repertuaaris võimalikult mitmekesine ning suhestuda aktuaalsete asjadega ühiskonnas ja inimese elus, sest teatri kohustus on tõlgendada protsesse, mis maailmas toimuvad, ütleb teatri kunstiline juht Peeter Raudsepp.

Aeg on keeruline: maskid, tõendid, muutuvad piirangud. Missuguste tunnete, mõtete ja plaanidega astub Rakvere teater uude hooaega?

Uuele hooajale läheme vastu ootusärevalt nagu ikka. Hooaja alguse muudab erinevaks see, et võrreldes nii mõnegi eelneva aastaga on meil väga palju esietendusi. Kui tavaliselt hakkab teater sügisel tegelema kahe uuslavastusega, siis olude sunnil tegeleme praegu nelja uuslavastusega, millest kaks on tegelikult valmis ja nõudsid ülessoojendamist ja kaks on planeeritud. Kuigi ka need esietendused, mis olid planeeritud sügisesse, on materjalid, mis oleksid pidanud etenduma juba eelmisel hooajal. Kõik asjad lükkusid edasi.

Millele keskendub teater praeguses heitlikus maailmas?

Püüame olla võimalikult mitmekesised oma repertuaaris ja suhestuda asjadega, mis on ühiskonnas ja inimese elus aktuaalsed. Teatri kohustus on tõlgendada neid protsesse, mis maailmas toimuvad, just siin ja praegu ning sellises vormis, mis igat inimest puudutab, mitte et me oleks kuskil elevandiluutornis ja teeksime kõrgel pilvede peal kõndivat kunsti. Samuti ei ole loomulikult meie eesmärgiks plakatitega vehkida. See oleks teine äärmus. Plakatitega vehkimist ja mustvalget maailmanägemist on meie ümber kahjuks aina rohkem.

Meie ikkagi püüame inimese humanistlikele väärtustele toetuda. Selles mõttes on hea meel, et esietendus lauludega muinasjutt täiskasvanutele, vene nõukogude näitekirjaniku Jevgeni Švartsi "Tavaline ime", mis oli juba nõukogude ajal tuntud filmina.

Lavastaja Eili Neuhaus on teinud sellest materjalist oma töötluse. Selle juurde kuuluvad Hando Põldmäe loodud laulud, mis on originaallooming. Peaosalisi kehastavad Saara Pius, kes on meie teatri koosseisus, aga keda siinne publik pole kaua näinud, ja laulja Ott Lepland. Ka meie teised näitlejad teevad lavastuses uhkeid groteskseid rolle.

See on armastuslugu mõistuloo vormis, milles on palju tasandeid. Lugu on kirjutatud sügaval totalitaarsuse ajal ja kahjuks need tõmbetuuled hakkavad uuesti meie ellu aina rohkem ja rohkem sisse puhuma. Teemad väljaspool suurt armastust annavad loole raamistiku.

Teatripublikul on põhjust rõõmustada, sest kohe on ka järgmine esietendus tulekul.

Festivalil Draama tuleb publiku ette noore dramaturgi ja lavastaja Karl Koppelmaa autorilavastus "Katk.Est.Used". See on kirjutatud koroona ajal. Otseselt koroona asju ei puudutata, aga see on huvitav dokumentaaldraama.

Karl Koppelmaa on kirjutanud enda ja abikaasa elust ajal, kui neil esimene laps sündis. Nad on naise vanematel Võrus külas. Selline eesti pere lugu otse tänapäevast, kultuursed Eesti väikelinna ja suurlinna inimesed. Mõnus, humoorikas, nukker, natuke Kivirähka meenutav isikupärane lugu. On tunda, et näitlejatel on huvitav enda elu lähedalt mängida, ei pea nii palju pingutama karakteri tegemiseks, saab sisemise psühholoogiaga tegelda. Eesti inimeselt eesti inimesele.

Ehkki sügis on käes, kõlavad järgmiste lavastuste pealkirjad kuidagi suviselt...

Oktoobris tuleb suurel laval välja Aare Toikka lavastuses Indrek Hargla "Suvitusromaan". Lugu, mille on autor meie teatrile ühe varasema jutustuse põhjal dramatiseerinud, näitab Eesti maaelu aastal 2020 natuke grotesksemas võtmes.

Indrek Hargla on tuntud keskaja käsitleja ja "Suvitusromaan" näitab suure armastusloo kõrval, kuidas keskaeg ei ole tänapäevast kuhugi kadunud. Võib öelda, et lugu jõuab väga üllatava lõpuni. Midagi meie rahvuse alateadvusest võtab näidend niimoodi lahti, et jääd mõtlema, et ei taha küll tunnistada, aga vist ongi nii. Pealkiri "Suvitusromaan" on meelega natuke petlik, arvan, et tema mõjujõud võib olla umbes selline nagu kunagi August Kitzbergi "Libahundil".

Sinna kõrvale tuleb väikeses saalis Harold Pinteri "Kasvatushoone", mida lavastab Hendrik Toompere vanem. See lugu on meil pikalt plaanis olnud. Nimetan seda inimsõbralikuks Pinteriks, sest see on väga hea must komöödia.

Tegevus toimub haiglas, aga tegelikult ta käsitleb bürokraatia olemust – kuidas ükspuha missugune valitsusasutus hakkab kriisiolukorras käituma. Üpris satiirilises vormis on näidatud, mis jamaga seal tegeldakse ja kuivõrd see on nagu paralleeluniversum, kus inimesed elavad täiesti oma mullis, ja kuidas nende tõttu paljud inimesed kannatavad, aga see neile korda ei lähe. See on naljakas võtmes kirja pandud ja Toompere jätkab samasuguses groteskses stiilis, nagu oli "Miks Jeppe joob?". Pinteri vana austajana ootan seda väga.

Mida kingite vaatajatele jõuludeks?

Et hoida eksperimenteerimise lippu kõrgel, tuleb detsembris lavastus tingliku pealkirjaga "Inglid", mida lavastavad Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. See tuleb liikumislavastus draamanäitlejatega. Sõna on küll ka, aga ta on ikkagi liikumiskeskne ja saab alguse kehalistest improvisatsioonidest. Teatud alusmaterjal muidugi on – Wim Wendersi film "Taevas Berliini kohal". See on inimestest ja inglitest. See on meie täiskasvanute jõululavastus.

Sinna kõrvale teeb Urmas Lennuk Viljandi kultuuriakadeemia 14. lennuga, kes on kolmandal kursusel, Janno Põldma "Lepatriinude jõulud". Urmas Lennuk on koos Janno Põldmaaga kohendanud seda materjali, et oleks just tänases päevas ja tänastele lastele. Tuleb südamlik jõululugu.

Mida on oodata uuel aastal?

Tuleb Tiina Mälbergi kahe inimese lugu – inglise autori David Eldridge'i "Algus". See on kolmekümnendates aastates inimeste suhtedraama, kus mängivad Silja Miks ja vanemuislane Andres Mähar. Töökad, natuke depressiivsed inimesed, kel on kiire-kiire-kiire. Kuidas siis järsku armastuse küsimus sinna vahele ära eksib ja mis nad sellega ühe õhtu jooksul teevad.

Siis peaks tulema minu suurem lavastus, aga jätan praegu saladuseks, mis see on. Kui see ei tule sel hooajal, siis loodetavasti järgmisel.

Hooaja alguses tuleb nii palju uuslavastusi ja eelmisest hooajast pole saanud paljusid asju mängida, nii et "Tants", "Oi, Johnny" ja paljud teised lavastused ootavad alles oma kohtumist publikuga. Seetõttu on mängida ja valida päris palju.

Sellest suvest nihkus järgmisesse suvesse Taavi Tõnissoni lavastus "Robin Hood", mille dramatiseeris Urmas Lennuk ja mis tuleb Lammasmäe puhkekeskuses. See on suuremastaabiline suvelavastus hobuste, vibude, lõkete, mõõkade ja kõigi vajalike keskaegsete atribuutidega.

Milliseid muudatusi on trupis?

Trupiga liitus uus näitleja Rainer Elhi, kes lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia. Temaga saavad vaatajad esmakordselt lavalaudadel kohtuda Aare Toikka lavastuses "Suvitusromaan" ja edaspidi tuleb ilmselt väga palju asju, mida ta siin teha saab.

Tarmo Tagamets läks Lõuna-Eestisse, kuhu soetasid naisega talu. Rolle, mis on repertuaaris, mängib ta edasi.

Mida on koroonaaeg näidanud teatri ja publiku suhete kohta?

Praegusel ajal peab publikule ütlema, et tulge ikka teatrisse, aga tulge varem kohale. Üks liigutus on juures – peab ette näitama oma vaktsineerimistõendi või testi tulemuse. See harjumus tuleb endale sisse harjutada, nagu kammime juuksed ära, kel juuksed on, enne teatrisse tulekut.

Teatud vaimse väärtuse nimel ühes ruumis koos olemine on vajalik. Inimene hakkab teistmoodi tajuma oma ümbrust ja teisi inimesi, kui ta on teatris. Kui see kogemus endalt ära võtta, on väga lihtne digitaalsesse maailma täielikult ära uppuda. Kõikide inimeste potentsiaal muutuks sellega ahtamaks.

Kevadelgi, kui isolatsioon lõppes ja olid esimesed "Oi, Johnny" etendused, oli näha, kuidas inimesed olid väga elevil sellest, et saavad koos olla, natuke kooki ja konjakit mekkida ja naerda. See on vajalik vaht elumere pinnal.

Mis on Rakvere teatri siht sel ja järgmistel hooaegadel?

Püüame kaubamajaks minemata pakkuda intelligentsele vaatajale palju valikut.