Kiri: ma ei ole veel 300-kilone

Juha Jansen. Foto: Erakogu

See oleks küll üks õudusunenägu. Elu on tänapäeval parem kui kunagi varem: rikkamad söövad igasuguseid peenemaid sööke nii, et suu matsub, vaesemad vohmivad sepikut ja saia ning hommikul putru ja lõunaks kartulit ...

Ja peale kosutavat einet kulub üks korralik puhkus diivanil kah ära. Ja kaal muudkui tuleb, esialgu võetakse juurde vähehaaval. Sada kilo on mehe ilu, suurematel meestel ehk siis 120 kilo. Vööümbermõõt 110, ega see ka veel kurjast ei ole.

Ja kui vanad riided enam selga ei lähe, siis saab tröösti televiisorist, kus näidatakse saadet superpaksudest Ameerikas. Sealt saab päris ilusa ülevaate. Ega elu 150-kilosena polegi nii väga paha. Jõuab käia veel köögikapi juurde ja tagasi ning ka poes käia, kui on vaja. Kaaluga 200 kilo tekib juba probleeme. Käimine läheb raskemaks ja lisanduvad igasugused muud rasvumisega kaasnevad tervisehädad.