Juhtkiri: kuidas armastada kehalist?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tänases lehes tehakse juttu kehalise kasvatuse õpetajaga. Paljudele tuletab see meelde vanu aegu. Meenuvad kindlasti selle õppeainega seotud mured ja rõõmud, sest kehalise kasvatuse tunnis võis nii mõnelegi jääda mulje, et õpetaja eesmärk on kasvatada kõigist ei midagi vähemat kui olümpiamedalistid. Selle ülla sihi nimel ei pidanud mõni pedagoog paljuks detailselt kontrollida näiteks tütarlaste puhul, kas tunnis mitteosalemine on ikka põhjendatud. Paraku tõdeb nii mõnigi, et see pealtnäha süütu õppeaine on jätnud tema hinge haavu, mis annavad end tunda tänini.

Tänapäeval on jälle vastupidi. Rekordigraafikus püsimist ei nõuta ja igaüks saab tunnis kaasa teha oma võimetele vastavalt. Kuid siingi on äärmustel oma koht. Näiteks võis juhtuda, et osa koroonapandeemia ajal koduõppel olevatest lastest kasutas võimalust ja ei tõstnud sel perioodil kordagi jalga õue. Isegi mitte selleks, et värsket õhku hingata.

Kuidas teha kehalise kasvatuse tunnid selliseks, et õpilane ootaks neid pikisilmi, on aegadeülene küsimus. Nõukaaegsed VTK – valmis tööks ja kaitseks – normatiivid, mille täitmiseks aeglasematel ja kohmakamatel õppuritel jaksu polnud, on jäänud minevikku.