Vanaonust, “Hannibalist” ja afgaanidest – poliitkorrektsuseta ja üllatunult

Jaanus Nurmoja. Foto: Arvet Mägi

Huvitav kokku­sattumus. Eemaldades sel suvel valgeid laike oma vanaonu, dr Eduard Pihlaku eluloo viimaselt aastalt, põrkusin lõpuks paratamatult ka sellise teemaga nagu Saksa sõjalaevastiku 1944. ja 1945. aasta evakueerimisoperatsioonid Läänemerel. Vaevalt olin jõudnud hakata end asjaga kurssi viima, kui sündmuste arengu tõttu Afganistanis kerkis üles küsimus eestlastega koostööd teinute päästmisest.

Sakslaste päästeoperatsioonidest oli kahtlemata märkimisväärseim “Hannibal” 1945. aasta talvel ja kevadel Kuramaal, Ida-Preisimaal ja Poola koridoris. Punavägede terrori eest evakueeriti üle 2 miljoni inimese. Nende hulgas olid ka eestlased, kelle jaoks oli tegemist juba teise evakueerimisega. 1944. aasta sügisel viisid põgenikelaevad Eestist inimesi peamiselt Gotenhafenisse (okupeeritud Poola linn Gdynia) ja need, kes sealt juba varem kuhugi mujale ei olnud liikunud, tuli Punaarmee pealetungi tõttu 1945. aasta algul ikkagi edasi toimetada.

Jah, nende operatsioonide käigus ei päästetud mitte üksnes sakslasi, vaid ka Saksa võimuga vähegi koostöös olnuid ja lisaks jõudumööda teisigi tsiviilisikuid, keda ei ühendanud okupatsioonivõimuga õigupoolest miski peale okupeeritud alal elamise.